vietnam-openmarket.jpg

Vietnam 2014 - 2. päev

  • Andrus Pilt

Artikli sisukord

2. päev

Ho Chi Minh City

Kirjutan natuke ka eilsest õhtust ja linnas käigust. Peale hotelli sisse seadmist läksime linna peale. Otsustasime, et läheme kesklinna jalgsi, mööda väiksemaid tänavaid. Linnas ei ole kohta, kus ei toimuks tänavakaubandust või kus ei oleks mopeediga Veitnamlast :) Käisime ära linna suurimal turul (Ben Thanh Market) mulle meenutas see väga omaaegset Kadaka turgu Tallinnas. Seal kaubeldi kõigega. Hinnad olid minu arvates soodsad (T-särk maksis 1,5€), kuid Heiti ütles, et Hiina linnaosas (Binh Tay Market) on hinnad veel soodsamad.
 
Peale seda käisime Lonely Planet soovitatud restoranis Temple Club
 
Menüüsse võtsime:
Cà Ri Gà Com Nį (Temple Chicken Curry with Ni rice) - 155 000 dongi (5,4€)
Ga Nùóng Muôì Òt (Grilled Chicken with Lemongrass) - 145 000 dongi (5€)
Vietnam beer 333 - 50 000 dongi (1,75€)
 
Arve kokku tuli 550 000 dongi (19€). Õhtul käisime ka linna tänavate ööelu vaatamas. Nüüd taheti küll meile 60 000 dongiga (2,1€) ühes baaris tünga teha. Aga ma olin tähelepanelik ja kange ning palusin neil mulle õige tšekk esitada. Magama jäime kohaliku aja järgi umbes kell 2 öösel (Eesti aeg 9 õhtul).
 
10.30 kohaliku aja järgi (Eestis 5.30 öösel) oli täna äratus. Heiti hakkas midagi kohmitsema ja ajas ka mind üles :) Ilmselgelt oli selleks ajaks hotelli hommikusöök läbi. Aga ei hullu, admin andis meile kohvi, mida ekstra meie jaoks kuumas hoiti - olgu kohe öeldud, et kohvi oli üle keskmise hea. Hommikusööki läksime tänvale sööma. Hotellist paarsada meetrit eemal läksime esimesse korralikku kohalikku söögikasse. 
 
Mul on selle tripiga igas mõttes vedanud ja eriti sellega, et Heiti on ise kokk. Pikalt ei mõelnud, võtsime 2x Bành Xèo (Vietnami pannkook krevettide ja sealihaga). Joogiks võtsin mina apelsini mahla (värskelt pressitud, hmmmm...), Heiti võttis Sinh Tô Cà Chua (Tomati smuuti). Arve läks kokku 200 000 dongi (7€). Seejärel tulime korra hotelli tagasi. Lasime umbes 30 minutit leiba luusse ja kuna plaan nägi ette, et külastame Hiina linnaosa, siis plaanisime sinna minna kohaliku bussitranspordiga.
 
Hotelli admin andis meile väga selged juhised. Kesklinna ühistranspordi peatuses istusime 5 000 dongi pilet (17 eurosenti), eest number 1 bussi peale. Kui me olime enda arust umbes pool linna läbi sõitnud hakkasime mõlemad nihelema, kas suund on ikka õige :D Üritasime kohalike käest, kaarti kasutades, abi küsida, kuid ilmselgelt rääkisid nemad meiega kohalikus keeles ja meie nendega inglise keeles :) Ühesõnaga abi me ei saanud, ja sõitsime paremale-vasakule vahtides edasi. Lõpuks ei pidanud närv vastu. Näitasin bussijuhile kaarti ja ta mõhmas midagi, et varsti tuleb peatus ja siis peame kuhugi otse edasi minema :D ahahahaha... misiganes, aga kohale Hiina linnaosa turule (Bhin Tay Market) me jõudsime.
 
Kaupa oli seal palju. Müüdi absoluutselt kõike ja seal haises ikka räigelt. Need kes turuhoonesse ära ei mahtunud, need müüsid oma kaupa virtsarenni kohal. Ostuisu seal ei tekkinud, kuid huvitav kogemus, mis kogu eluks meelde jääb..., selle saime sealt küll. Peale turu külastamist läksime esimesse poodi, kusjuures pood ei ole tavamõistes pood, vaid iga vaba pind mis hoone ees jne oli on kaupa täis puistatud. Võtsime 333 õlled (10 000 dongi - see on kaks korda odava kui meie linnaosas) ja lihtsalt vaatasime seda rahvaste paablit mis nendel tänavatel igasuguste transpordivahenditega mööda vurasid.
 
 
Tagasi kesklinna sõitsime ka number 1 bussiga ja läksime Lonely Planet Top Choise HCMC Vietnami supikööki otsima. Kuna kõiki tänavaid palistavad müügiplatsid, söögikohad ja varrukaärikad, siis ei olnud palju puudu, et me oleks sellest kohast lihtsalt mööda kõndinud. Kohalik ja kohalike seas väga populaarne supp Phô Gá oli seal tõesti hea. Umbes tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei näinud me selles söögikas mitte ühtegi turisti, ainult kohalikud käisid sisse välja. Arve läks seal kokku 180 000 dongi (6,3€). Menüüs oli 2x supp, 2x 333 õlle ja üks Saigon beer.
 
Ahjaaa, muuseas käisime kohalikus Apple poes. Poodi sisenemisel tegi turvamees ukse lahti. Meid võeti vastu nagu staare, kuigi peab mainima, et poes oli ka palju noori kohalikke. Minul muidugi oli kohe kirglik huvi iPad Retina ekraaniga, iPhone 5sja Mac Book Air (Pro'd lihtsalt ei müüdud seal) vastu. IPad maksis 15 milj. dongi (526€), iPhone 5s maksis 16.9 milj. (596€) ja Mac Book Air maksis 25.7 milj. dongi (901€). No need on ju soodsamad hinnad kui Eesti ...ihihihihi, tegelikult peab siin ikka väga miljonär või isegi triljonär olema, et saaks endale kaasagseid side- ja kommunikatsioonivahendeid lubada.
 
 
Hotelli tagasisõiduks võtsime takso. Enne kui hinnas kokkuleppele jõudsime..., oli taksojuht juba rooli taga ja turvavöö peale tõmmatud - ihihiiiiii. Ma olin ju enne reisi hulga blogisi läbi lugenud, aga praegu tahaks imselt nii mõnigi küsida, mis on sellel kõigel pistmist taskosõiduga.
...ja kui olin kauplemise lõpetanud leppsime kokku, et hotelli sõit maksab 100 000 dongi!!! (vähemalt nii soovitasid need kes olid eelnevalt Vietnamis reisinud). Eurodes on see 3,5 eurot. Kuna kõht oli täis head Phô Gà suppi, siis ei viitsinud jala kõmpida.
 
 
Kohale jõudes oli taksomeetril 63 000 dongi. Täpselt nii palju ma plaanisin ka maksta, aga võta näpust taksojuht hakkas mind ähvardama ja ilmselgelt tahtis ta sõidu pealt teenida 100 000 dongi. Kaua ma temaga jännata ei tahtnud, maksin raha ära ja olimegi hotellis tagasi. Õhtul näeb plaan ette öise linna külastust ja kerget õhtusööki. Hetkel lihtsalt vedeleme hotellis ja higistame, sest siin on niiiiiiii niiiiiiiiiii palav.
  • See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.