vietnam-openmarket.jpg

Vietnam 2014 - 4. päev

  • Andrus Pilt

Artikli sisukord

4. päev

Ho Chi Minh City

Täna hommikul ärkasin esimest korda nii, et ei olnud väga unine, kui siis ainult tiba. Kuid läheks korraks eilse õhtu juurde tagasi. Kui alguses oli plaan, et õhtul vedeleme hotellis, siis tegelikult läks teisiti, või õigemini läks ja ei läinud ka. Me olime vaevalt 10 minutit kõndinud kui see pihta hakkas. Alguses tagasihoidlikult, ja aeg ajalt endast märku andes, kuni lõpuks võtsime otsuse vastu, et pöörame tagasi. Asi selles, et mingi toit mida ma olin eelnevalt söönud viis mu mao rivist välja ja kõik need imeliselt maitsvad toidud ei olnudki selle tunde pealt enam imelised vaid mingi nuhtlus. Õnneks oli mul hea soovitaja ja õiges koguses tablette tegi olemise hommikuks heaks, küll mitte nii heaks kui oleks soovinud, samas piisavalt, et uuele päevale vastu minna.

 
Täna võtsime hotellis hommikusöögiks nuudlid ja keedetud munad. Kuid juba nende nuudlite lõhn tuletas mulle eelmise õhtu meelde... ilmselgelt ma neid süüa ei saanud. Sõin kaks banaani, jõin klaasi mahla ja ühe kohvi. Veeparki läksime nr 11 bussiga ja pilet maksis ikka 5 000 dongi. Ütlesin bussijuhile, et ta meid õiges peatuses maha paneks. Ta oli selle diiliga muidugi lahkelt nõus. Üldse on Vietnamlased väga abivalmid ja lahked. Ahjaa, pilet tuli selles bussis kontrollöri käest osta. See oli päris naljakas, mismoodi see naine peatuste nimetusi reisijatele hõikas ja igas peatuses krapsti püsti kargas, et piletiraha koguda. Minu arvates täielik raiskamine ja jube igav ning rutiine töö. Samas mida mina kohalikust elust tean. Võib olla on see töö, mida töövõtja täiega naudib.
 
Veepark (koduleht: http://www.damsenwaterpark.com.vn/en/) oli muidu vägev. Atraktsioonid vastavad kõikidele euroopa standarditele ja laiutavad 3 ha maa-alal. Pilet parki maksis 120 000 dongi (4.2€). Seejärel tuli 15 000 dongi (52 eurosenti) eest lunastada kapivõti, kuhu sai koti ja riided hoiule anda. Seejärel anti läbipaistev kilekott kuhu tuli oma asjad sisse panna, siis anti pastakas ja jupike paberit kuhu pidime oma täisnime kirjutama. No on süsteemid, kõik on nii kohmakas ja imelik. Riideid tuli vahetada duši all, no muidugi mitte jooksva veel all... ihihihihihihi.
 
Esimeseks atraktsiooniks valisime pika liulaskmise. See oli tõesti väga kõrge ja mulle tundus, et isegi natuke ohtlik, ja ohtlik oli see tõesti. Kuid kui ohtlik sellest natuke hiljem.
Üles tuli jupp aega mööda treppe minna. Seejärel näitas instruktor ette, kuidas käed ja jalad tuleb panna ning juba me olimegi rennis. Üks, kaks ja kolm ning tuiskasime alla. Esimene ots oli tiba laugem, kuid sellegi poolest oli kiirus suur, pigistasin silmad kinni ja lasin veel ennast kanda. 
Siis käis jõnksakas läbi, see juhtus just selles kohas kus teoreetiliselt võib isegi korraks rennist üles kerkida ja siis nagu lingust visatuna mahuti pidurdusbasseini. Oi, aiiiiiii, oi ja aiiiiiii..., te ei kujuta ette kuidas ja mida ma vastu vett ära lõin, aga mis s***sti see uuesti. Kuid Heiti vaeseke ei hoidnud käsi tugevalt rinna vastas ja lasi need enne lõpu lahti. Ta venitas endal midagi totaalselt rinnakorvis ära..
 
Teist korda läksime veel, kuid siis tegin mina Heitit, sest ma kartsin teist korda juba läbi klobitud kohta lasta uuesti läbi klobida ning lasin käed enne lõppu lahti, et need mujale panna. Kuid selle tagajärjeks on parem õlg ja seljalihas senini valus ja krt kuidas tuikab. Rsk onju natuke ohtlik. Kokku vedelesime veepargis kolm tundi, ahjaa kuna ma pidin koha pealt ujukad soetama, siis ilmselgelt mulle need jalga ei mahtunud. Mitte nüüd "selle" pärast, vaid need Vietnamlased on ju nii peenikesed. Lõpuks sain 80 000 dongi (2,7€) eest endale sobivad suspled. Ilmselt ma neid koju kaasa ei võta, sest mõned õmblused juba kärisevad. Ei eiii..., need kärisevad reite juurest, ratturi reied noh. Linna tagasi sõitsime jällegi nr 11 bussiga. Ahjaa, veepargis kohtusime ka eestlastega. Päris lahe oli keset Vietnami, kus enamjaolt on kohalik keel või inglise keel (Austraalased), kuulda emakeeles "tere".
 
 
Sööma läksime Lonely Planet Top Choice restorani Nhà Hàng Ngn. Juba kogu see miljöö ja keskkond jättis väga hea mulje. Kohe leidsime endale sobiva laua vaatega tänavale. Mis on Vietnamis huvitav ja mis paneb mind iga kord ja ikka uuesti imestama. See on teenindava personali rohkus. Selle restorani väliala suurus oli võib olla 60m2, kuid teenindajaid oli seal vähemalt kümme kui mitte rohkem. Ja sama muster on ükspuha kus, poes, kohvikus jne. No ma ei saa sellest aru, miks on neid nii palju vaja, sest enamus ajast nad lobisevad omavahel või passivad niisama.
 
Õhtusöögiks oli täna järgmine:
Chá Giô Thįt Cua (fritüüritud kevadrullid, värskete ürtide ja kalakastmega)
60 000 dongi (2,1€) 2x
Bò Nuóng Muôì Ót (grillitud loomaliha, tšilli soola ja maitsestatud saiaga)
140 000 dongi (4,9€)
Cánh Gà Chiên Nûôc Mãm (fritüüritud kanatiivad kalakastmega)
115 000 dongi (4€)
Bia Sài Gòn Special (Saigon õlle)
27 000 dongi (94 eurosenti) 3x
Kokku läks õhtusöök maksma 506 000 dongi ehk 17,7€ ja ma ütlen ausalt, et ma sõin liiga palju.
 
 
Kõht sai vist isegi liiga täis, kuid sellest hoolimata läksime peale lühikest jalutuskäiku veel kohalikku kohvi jooma. Valisime peatänava ääres ühe kohviku välja, mis osutus heaks valikuks. Seal oli tasuta, ja seejuures kiire wifi ning teenindjaid nagu ikka mustmiljon- seda muidugi kerge huumoriga öeldes. Kohvi valmis lõplikult lauas kliendi silme all. Kuidas täpselt? Aga head sõbrad see uurige ise järgi või külastage Vietnami ;) Nii palju võin öelda, et kohvi koos kohaliku koogiga maitses väga hea.
 
Aga homme algab uus seiklus, sest me läheme Phu Qouc saarel ja seal algab ranna ja rolleri puhkus. Pühapäeva hommikul lendame sealt Vietnami pealinna Hanoisse ja kui ilmad on seal ilusad, siis plaanime ikka Halong Bay's ära käia...  
  • See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.