Vietnam 2014
Artikli sisukord
Reisikava
| 1 day | väljalend Tallinnast |
| 2 day | saabumine HCMC |
| 3 day | HCMC (tutvumine HCMC-ga, sõjaväe muuseum) |
| 4 day | HCMC (Mekong Delta) |
| 5 day | lend Phu Quoc'i saarele |
| 6 day | Phu Quoc'i saar (kalale saab minna, külastada kalakastme tehast) |
| 7 day | Phu Quoc'i saar |
| 8 day | lend Hanoisse, õhtusöök Pho Nghi Tam - tänav kus asub a´60 koeraliha restorani) |
| 9 day | Hanoi vanalinna külastamine, vangla muuseum, kokakursused, maitseme Bia Hoi-d) |
| 10 day | Hanoi |
| 11 day | Halong Bay |
| 12 day | Hoi An |
| 13 day | Hoi An |
| 14 day | Hoi An |
| 15 day | Nha Trang |
| 16 day | Nha Trang |
| 17 day | Nha Trang |
| 18 day | Nha Trang |
| 19 day | HCMC |
| 20 day | väljalend HCMC |
| 21 day | saabumine Tallinna |
Üks päev reisini
Ja ongi käes aeg, kui asjad on kokku pandud ja homme s.o. reedel 17 jaanuar kell 21.30 asume Heitiga Vietnami poole lendama. Helsingis tuleb meil 2h oodata ja siis hakkame Hong Kongi lendama. Seal istume Saigoni (HCMC) lennuki peale ning 18.05 kohaliku aja (Eestis on kell 13.05) järgi oleme kohal. Kui kõik toimib, siis lennujaamas peaks meil hotelli transfeer vastas olema.
Esialgse plaani järgi on plaanis kohe samal õhtul väike city tour teha. Kerge õhtusöök, õlle ning hotelli tagasi. Will see, is that plan gonna work...
Öö Helsingis
Seiklus algas sellega, et Tallinna Lennujaama check in'is öeldi meile: "teie lend Helsingist Saigoni on edasi lükatud". Ahahahahaaa... nii naljakas :) Uus lennuplaan nägi ette, et meid sõidutatakse Helsingisse ja järgmine lend läheb alles 9.25 Pariisi ja sealt siis Saigoni wtfck... aga samas üli põnev. Ma ütleks, et see ongi tõeline seiklus.
Igatahes Helsingisse me jõudsime. Peale maandumist marssisime otse Finnairi informatsiooni. Teenindaja on ilmselgelt juba välja treenitud meiesuguseid teenindama, loe tal olid kõik vastused ja lahendused olemas. Saime 2x17€ voucherid, mille eest lunastasime Alepast endale söögid/ joogid. Peale seda läksime bussi ootama, juuubbeeee kui külm seal oli... prrrrrrr
Igatahes hetkel oleme me hotellis, rüüpame Tallinna Lennujaamast kaasa ostetud viskit, vaatame Foxist Apokolüpsist ja arvutame kus me juba oleks, kui lennuplaan oleks paika pidanud... aga ma ütleks, et mulle selline seiklus väga meeldib... see ongi tõeline seiklus ja see on alles algus
...eheeeee, aga homme hommikul käime siis muuseas ka Pariisis ära ja siis Air France'ga otse Saigoni, kus meid ootab 36C tagasihoidlik kevadine kuumus.... arrrrrrr
1. päev
Lend
Öö Helsingis veedetud. Magama läksime umbes kell 2.35 öösel :) ja äratuseks oli kell 6.05 hotelli lauatelefoni plärin... trrrrrrrr, trrrrrrrr, trrrrrrrr poolunes ei saanud üldse pihta miks peaks mu 5-e äratus sellise häälega olema - ihihihihihihihi. No igatahes üles ma sain. Hotelli hommikusöök oli päris okei, nii okei kui see hotellis olla saab ja üldiselt on Soomes need alati söödavad, erinevalt Itaalia omast.
Lennujaama jõudsime muidugi oluliselt kiiremini kui olime arvestanud ja Security Check läks ka kiiresti. Seejärel suundusime Gate 17 juurde. Kuna pinkidel oli rahvast vähe, siis viskasime ennast pikali. Magatud ju ainult tühised kolm ja pool tundi... prrrrrrr. Mingi hetk ajas Heiti mu üles ja ütles, et värav on ringi tõstetud, ihihihihiii. Hea, et sisse ei maganud seal :D Ma oleks ilmselt seda ka teinud rsk.
Anyways nüüd istume lennukis ja see hakkab kohe õhku tõusma. Pariis veel ei paista, aga umbes kolme tunni pärast näen selle ära. Seal tuleb kaks tundi oodata ja siis Saigooooooooniii. Uhhh, Helsingi - Pariisi lennuk oli pool tühi õnneks. Kohe peale õhku tõusmist võtsin endale vaba istmerea ja viskasin ennast sinna pikali. Vahepeal pakuti süüa. Tegemist oli burksi-laadse saiaga, mille vahel oli juust ja tomatid, lisaks veel üks sorts mahla ja kohvi.
Pariisi maandudes nägin õhust ka Eifeli torni ära :) Kurjam kui suured on ikka suurlinnade lennujaamad. Ühest terminalist teise sõitsime bussiga, ja selle sisse jäi kaks vahepeatust. 2h ootamist läks väga kiiresti. Hetkel istume lennukis, millel on mingi elektririke ja nii me siin ootame juba pea tund aega. Õnneks leidsin filmide menüüst Tour de Force filmi, kus peaosaline kaotab töö, naine jätab ta maha ja tüüp otsustab Tour de France'i rajad üks päev enne rattureid läbi sõita. Niiet täitsa teemas film.
Nüüd siis varsti õhku (kokku ootasime väljalendu 2h!!!) ja 10h lendamist. Enamus reisijaid asiaadid, saab põnev lend olema!
Kell on praegu 20.10 (Pariisi aja järgi), hetkel oleme umbes poolel maal Pariisist Saigoni (HCMC). Just hetk tagasi vaatasin Kiired ja Vihased 6-nda osa läbi. Lennuk on suhteliselt vaikne, kui üks beebi välja arvata, kellele ilmselgelt lendamine ei meeldi. Kuna pool maad on veel minna, siis võtsime veel ühe Kuuba Vabaks ja eks aeg näitab kuis lend kulgeb. Vahepeal nagu ikka on korralikud turbulentsid.
Kell 8.30 kohaliku aja järgi jõudsime lõpuks kohale. Lend läks tagasi mõeldes üpriski kiiresti. Vaatasin veel Pohmakas 3 ära ja peale mõõdukat Cuba Libre tarbimist tuli lõpuks uni peale. Viisa vormistamine käis päris kiiresti. 20 min oli viisa käes. Seejärel üle piiri kus mind jälle korralikult kotiti :) küll oli vaja lennu numbrit ja seejärel tegi ametnik näo, et passi on ikka vaja korralikult uurida. Õnneks oli pagas ilusti kohal, küll oli mu hüper äge Kajka 85 natuke vigastada saanud. Enne kui lennujaamast välja läksime tegime ennast miljonärideks, kumbki sai pea 3 miljonit rahakotti pista. Seejärel suundusime lennujaamast välja ja imestus oli väga suur kui nägime kui palju Vietnamlasi olid meid tervitama tulnud. Rahvas oli toolid ja värgid kaasa võtnud, no oma 1 000 või rohkem inimest uurisid ja puurisid meid ikka põhjalikult.
Üsna kiiresti leidsime oma autojuhi, kes mõne sapise repliigi saatel meid ilusti hotelli vedas, jäime ju 2h hiljaks. No ega sellega veel kõik läbi ei olnud. Hotellis selgus, et meie tuba on ära antud ja uued asukad lähevad sealt välja alles 2h pärast. Ei jäänudki muud üle kui läksime õlle rüüpama. Ega kohalikud väga inglise keelt ei räägi. Tellisin kaks õlut ja kuidagi käte ja jalgadega tegi müüjanna mulle selgeks, et kolmega hakkab see number mis ma peaks talle andma.
Pakkusin talle 1 000 (ca 3 eurosenti) kohalikku raha, mille peale ta muidugi naerma hakkas. Ma olin täitsa hämmingus. No siis andsin talle 40 000 ja tal läks nägu naerule. Ilmselgelt ei jätnud ma mainimata, et meid tõmmati räigelt. Heiti tuletas muidugi meelde, et 1€ maksab 28 400 Dongi. Seega saime kaks õlut ca 1€ eest. Hahahahhaha... räige tüng tehti ikka meile. Hetkel ootame millal toa saame ja siis läheme linna peale chillima.
2. päev
Ho Chi Minh City
Kirjutan natuke ka eilsest õhtust ja linnas käigust. Peale hotelli sisse seadmist läksime linna peale. Otsustasime, et läheme kesklinna jalgsi, mööda väiksemaid tänavaid. Linnas ei ole kohta, kus ei toimuks tänavakaubandust või kus ei oleks mopeediga Veitnamlast :) Käisime ära linna suurimal turul (Ben Thanh Market) mulle meenutas see väga omaaegset Kadaka turgu Tallinnas. Seal kaubeldi kõigega. Hinnad olid minu arvates soodsad (T-särk maksis 1,5€), kuid Heiti ütles, et Hiina linnaosas (Binh Tay Market) on hinnad veel soodsamad.
Peale seda käisime Lonely Planet soovitatud restoranis Temple Club
Menüüsse võtsime:
Cà Ri Gà Com Nį (Temple Chicken Curry with Ni rice) - 155 000 dongi (5,4€)
Ga Nùóng Muôì Òt (Grilled Chicken with Lemongrass) - 145 000 dongi (5€)
Vietnam beer 333 - 50 000 dongi (1,75€)
Arve kokku tuli 550 000 dongi (19€). Õhtul käisime ka linna tänavate ööelu vaatamas. Nüüd taheti küll meile 60 000 dongiga (2,1€) ühes baaris tünga teha. Aga ma olin tähelepanelik ja kange ning palusin neil mulle õige tšekk esitada. Magama jäime kohaliku aja järgi umbes kell 2 öösel (Eesti aeg 9 õhtul).
10.30 kohaliku aja järgi (Eestis 5.30 öösel) oli täna äratus. Heiti hakkas midagi kohmitsema ja ajas ka mind üles :) Ilmselgelt oli selleks ajaks hotelli hommikusöök läbi. Aga ei hullu, admin andis meile kohvi, mida ekstra meie jaoks kuumas hoiti - olgu kohe öeldud, et kohvi oli üle keskmise hea. Hommikusööki läksime tänvale sööma. Hotellist paarsada meetrit eemal läksime esimesse korralikku kohalikku söögikasse.
Mul on selle tripiga igas mõttes vedanud ja eriti sellega, et Heiti on ise kokk. Pikalt ei mõelnud, võtsime 2x Bành Xèo (Vietnami pannkook krevettide ja sealihaga). Joogiks võtsin mina apelsini mahla (värskelt pressitud, hmmmm...), Heiti võttis Sinh Tô Cà Chua (Tomati smuuti). Arve läks kokku 200 000 dongi (7€). Seejärel tulime korra hotelli tagasi. Lasime umbes 30 minutit leiba luusse ja kuna plaan nägi ette, et külastame Hiina linnaosa, siis plaanisime sinna minna kohaliku bussitranspordiga.
Hotelli admin andis meile väga selged juhised. Kesklinna ühistranspordi peatuses istusime 5 000 dongi pilet (17 eurosenti), eest number 1 bussi peale. Kui me olime enda arust umbes pool linna läbi sõitnud hakkasime mõlemad nihelema, kas suund on ikka õige :D Üritasime kohalike käest, kaarti kasutades, abi küsida, kuid ilmselgelt rääkisid nemad meiega kohalikus keeles ja meie nendega inglise keeles :) Ühesõnaga abi me ei saanud, ja sõitsime paremale-vasakule vahtides edasi. Lõpuks ei pidanud närv vastu. Näitasin bussijuhile kaarti ja ta mõhmas midagi, et varsti tuleb peatus ja siis peame kuhugi otse edasi minema :D ahahahaha... misiganes, aga kohale Hiina linnaosa turule (Bhin Tay Market) me jõudsime.
Kaupa oli seal palju. Müüdi absoluutselt kõike ja seal haises ikka räigelt. Need kes turuhoonesse ära ei mahtunud, need müüsid oma kaupa virtsarenni kohal. Ostuisu seal ei tekkinud, kuid huvitav kogemus, mis kogu eluks meelde jääb..., selle saime sealt küll. Peale turu külastamist läksime esimesse poodi, kusjuures pood ei ole tavamõistes pood, vaid iga vaba pind mis hoone ees jne oli on kaupa täis puistatud. Võtsime 333 õlled (10 000 dongi - see on kaks korda odava kui meie linnaosas) ja lihtsalt vaatasime seda rahvaste paablit mis nendel tänavatel igasuguste transpordivahenditega mööda vurasid.
Tagasi kesklinna sõitsime ka number 1 bussiga ja läksime Lonely Planet Top Choise HCMC Vietnami supikööki otsima. Kuna kõiki tänavaid palistavad müügiplatsid, söögikohad ja varrukaärikad, siis ei olnud palju puudu, et me oleks sellest kohast lihtsalt mööda kõndinud. Kohalik ja kohalike seas väga populaarne supp Phô Gá oli seal tõesti hea. Umbes tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei näinud me selles söögikas mitte ühtegi turisti, ainult kohalikud käisid sisse välja. Arve läks seal kokku 180 000 dongi (6,3€). Menüüs oli 2x supp, 2x 333 õlle ja üks Saigon beer.
Ahjaaa, muuseas käisime kohalikus Apple poes. Poodi sisenemisel tegi turvamees ukse lahti. Meid võeti vastu nagu staare, kuigi peab mainima, et poes oli ka palju noori kohalikke. Minul muidugi oli kohe kirglik huvi iPad Retina ekraaniga, iPhone 5sja Mac Book Air (Pro'd lihtsalt ei müüdud seal) vastu. IPad maksis 15 milj. dongi (526€), iPhone 5s maksis 16.9 milj. (596€) ja Mac Book Air maksis 25.7 milj. dongi (901€). No need on ju soodsamad hinnad kui Eesti ...ihihihihi, tegelikult peab siin ikka väga miljonär või isegi triljonär olema, et saaks endale kaasagseid side- ja kommunikatsioonivahendeid lubada.
Hotelli tagasisõiduks võtsime takso. Enne kui hinnas kokkuleppele jõudsime..., oli taksojuht juba rooli taga ja turvavöö peale tõmmatud - ihihiiiiii. Ma olin ju enne reisi hulga blogisi läbi lugenud, aga praegu tahaks imselt nii mõnigi küsida, mis on sellel kõigel pistmist taskosõiduga.
...ja kui olin kauplemise lõpetanud leppsime kokku, et hotelli sõit maksab 100 000 dongi!!! (vähemalt nii soovitasid need kes olid eelnevalt Vietnamis reisinud). Eurodes on see 3,5 eurot. Kuna kõht oli täis head Phô Gà suppi, siis ei viitsinud jala kõmpida.
Kohale jõudes oli taksomeetril 63 000 dongi. Täpselt nii palju ma plaanisin ka maksta, aga võta näpust taksojuht hakkas mind ähvardama ja ilmselgelt tahtis ta sõidu pealt teenida 100 000 dongi. Kaua ma temaga jännata ei tahtnud, maksin raha ära ja olimegi hotellis tagasi. Õhtul näeb plaan ette öise linna külastust ja kerget õhtusööki. Hetkel lihtsalt vedeleme hotellis ja higistame, sest siin on niiiiiiii niiiiiiiiiii palav.
3. päev
Ho Chi Minh City
Lühidalt eilsest õhtust. Peale lühikest linnatuuri istusime improviseeritud tänavasöögikasse. Need tuuakse välja just siis, kui väljas läheb pimedaks. Menüüd seal ei olnud, küll oli kogu pakutav käega katsuda ja vaadata. Valikus olid kaheksajalg, erinevad teod, rannakarbid ja veel igasuguseid mereande. Perenaise soovitusel võtsime röstitud teod (teod tuli kojast ise välja koukida), millele oli peale valatud, terav ja samas kergelt magus ürtidega kaste. Ma ei ole kunagi teo sööja olnud, kuid need olid imehead. Palju ei läinudki aega, kui võtsime ka teise portsu neid samu tigusid... mmmmmmmm, soovitan kõigile kes siia kanti satuvad.
Hommikul ärkasime nibin nabin õigel ajal. Seekord saime suurepärast, seda muidugi jutumärkides, hotelli pakutavat hommikusööki süüa. Kohvi oli sama, ehk üle keskmise hea, lisaks saime mingit pudelimahla, aga see ei olnud kõige parem. Söögiks oli pikksai, mis oli keskelt pooleks lõigatud ja selle vahel praetud muna :) onju terav hommikusöök. Reisifirma giid tuli 20 minutilise hilinemisega, aga see ei üllatanud meid. Kokku oli tulnud väga rahvusvaheline seltskond. Bussis oli rahvast Austraaliast, Kanadast, Singapurist, Malaisiast, Poolast, Taanist, Eestist (need olime meie), Inglismaalt. Enamus olid pigem alla kolmekümne aastased ja Heiti muidugi mainis ära, et me oleme vist kõige vanemad. Ahahahaha, ma muidugi korrigeerisin teda, et me oleme pigem sama vanad või isegi nooremad... :D ihihihihi
Sõit Cû Chi tunnelite juurde kestis umbes kaks tundi. Kuskil poole tee peal tehti peatus n.n. happy room (wc), mille juurde kuulus nagu muuseas turistilõksu külastus. No mina ei saanud vaadata väga vaeseid inimesi värvimas jamisiganes töid tegemas nagu nad oleksid loomaaias. Ausalt ka kahju oli neist. Nad kükitasid maas ja turistid vahtisid neid ülevalt alla. Õnneks oli selle lõigu pikkus ainult 30 minutit. Tunnelite juurde jõudsime kell 11.00 (aeg Eestis 5 varahommikul). Giid tegi juba enne sinna jõudmist meile selgeks, kuidas me seal liigume, sest iga päev külastab seda keskust 4 000 inimest ja seal on olnud juhtumeid kui inimestega on juhtunud õnnetusi, ja neid on ka kaduma läinud. Kokku kestis külastus umbes kaks tundi. Kohe alustuseks näidati meile lühi- dokumentaalfilmi piirkonna ajaloost ja sõjast. Seejärel tuur metsa vahel. Ühes kohas oli auk kuhu sai ka ise sisse ronida. Giid seletas väga täpselt lahti, kuidas sinna tuleb siseneda. Lisas kohe, et kui sõjamees või naine tegi seda valesti, siis sõjas armu ei antud, loe kui sa reetsid oma asukoha, ei pea vist lisama mis selle järgnes.
Veel näitas ta meile n.n. tiigrilõksu. Tegemist pöörleva luugiga, mille all on ogadega auk. Kui ameerika sõdur sinna peale astus, siis väga hästi see ei lõppenud. Veel näitas ta igasuguseid lõkse mis Vietnamlased improviseerides välja töötasid. Lõpetuseks saime ka ise ühte tunnelisse (30m) sisse minna. Ma ei saa öelda, et see elu ägedam kogemus oli :) Seal oli väga väga kitsas ja liikuda sai ainult kükkis (kusjuures need kaevati hiljem turistide pärast laiemaks ja kõrgemaks). Korra isegi mõtlesin, et mulle aitab mina enam edasi ei lähe. Seal oli väga palav ja lämbe, mitte kõige parem paik astmaatikule. Aga kuna Heiti pressis edasi, siis see andis motti ka ise lõpuni minna, sest seal oli iga 10m peale varuväljapääs.
Tagasisõidul linna andis giid meile 9 soovitust Vietnamis olemise ja kvaliteetse ajaveetmise kohta. Võin julgelt väita, et tegemist oli ühe parima giidiga keda ma olen seni näinud. Tal oli väga hea pooltoonides must-huumor ja ta valdas seda väga hästi.
Tema 9 soovitust Vietnami külastavale turistile on need:
1. Kasuta ainult legaalset taksot. HCMC on 11 000 taksot ja ainult vinasun on "see õige". Taksol on punane ja sinine värv. Juht kannab punast lipsu.
2. Ületades tänavaid tuleb peale rohelise tule süttimist oodata 10 sekundit, palju lähevad veel punasega üle. Tõsta käsi üles kui liigud mopeedide ja autode vahel üle tee.
3. Ei soovitanud Ben Thanh Market turule minna. Müüjad ei maksa makse ja petavad kliente. Soovitas hoopis külastada Saigon square'i. Head hinnad ja hea kvaliteetsed tooted.
4. Mine bussiga lennujaama. Buss nr 152 käib kesklinna bussijaamast iga 15 minuti tagant ning maksab 5 000 dongi (17 eurosenti).
5. Küsi hinda enne kui ostad. Eriti Kesk- ja Põhja Vietnamis.
6. Ütle "ei" Bum Bum massage.
7. Ütle "ei" mopeeditaksodele ja rattataksodele.
8. Palju liigub võltsraha, tuleb olla tähelepanelik ja raha alati kohapeal üle lugeda ja kontrollida.
9. Ära mine öösel parkidesse. Seal liigub narkomaane ja kui nad on sinuga kontakti loonud, siis tõstavad rahast tühjaks.
Peale kiirpesu hotellis läksime ühte teise kohta Pho Ga'd sööma. Supp ei olnud nii hea kui eilses kohas ja ilmselgelt panin ma sinna liiga palju tšillit. Täna ei ole plaanis linna peale enam minna. Ahjaa, tegime ka väikse kokkuvõtte kulude kohta. Seni on kulunud keskmiselt 33€ päeva kohta ja selle sees on kõik kulud (söök, jook, sisereisid, ninn-nänn). Pole paha või mis :)
4. päev
Ho Chi Minh City
Täna hommikul ärkasin esimest korda nii, et ei olnud väga unine, kui siis ainult tiba. Kuid läheks korraks eilse õhtu juurde tagasi. Kui alguses oli plaan, et õhtul vedeleme hotellis, siis tegelikult läks teisiti, või õigemini läks ja ei läinud ka. Me olime vaevalt 10 minutit kõndinud kui see pihta hakkas. Alguses tagasihoidlikult, ja aeg ajalt endast märku andes, kuni lõpuks võtsime otsuse vastu, et pöörame tagasi. Asi selles, et mingi toit mida ma olin eelnevalt söönud viis mu mao rivist välja ja kõik need imeliselt maitsvad toidud ei olnudki selle tunde pealt enam imelised vaid mingi nuhtlus. Õnneks oli mul hea soovitaja ja õiges koguses tablette tegi olemise hommikuks heaks, küll mitte nii heaks kui oleks soovinud, samas piisavalt, et uuele päevale vastu minna.
Täna võtsime hotellis hommikusöögiks nuudlid ja keedetud munad. Kuid juba nende nuudlite lõhn tuletas mulle eelmise õhtu meelde... ilmselgelt ma neid süüa ei saanud. Sõin kaks banaani, jõin klaasi mahla ja ühe kohvi. Veeparki läksime nr 11 bussiga ja pilet maksis ikka 5 000 dongi. Ütlesin bussijuhile, et ta meid õiges peatuses maha paneks. Ta oli selle diiliga muidugi lahkelt nõus. Üldse on Vietnamlased väga abivalmid ja lahked. Ahjaa, pilet tuli selles bussis kontrollöri käest osta. See oli päris naljakas, mismoodi see naine peatuste nimetusi reisijatele hõikas ja igas peatuses krapsti püsti kargas, et piletiraha koguda. Minu arvates täielik raiskamine ja jube igav ning rutiine töö. Samas mida mina kohalikust elust tean. Võib olla on see töö, mida töövõtja täiega naudib.
Veepark (koduleht: http://www.damsenwaterpark.com.vn/en/) oli muidu vägev. Atraktsioonid vastavad kõikidele euroopa standarditele ja laiutavad 3 ha maa-alal. Pilet parki maksis 120 000 dongi (4.2€). Seejärel tuli 15 000 dongi (52 eurosenti) eest lunastada kapivõti, kuhu sai koti ja riided hoiule anda. Seejärel anti läbipaistev kilekott kuhu tuli oma asjad sisse panna, siis anti pastakas ja jupike paberit kuhu pidime oma täisnime kirjutama. No on süsteemid, kõik on nii kohmakas ja imelik. Riideid tuli vahetada duši all, no muidugi mitte jooksva veel all... ihihihihihihi.
Esimeseks atraktsiooniks valisime pika liulaskmise. See oli tõesti väga kõrge ja mulle tundus, et isegi natuke ohtlik, ja ohtlik oli see tõesti. Kuid kui ohtlik sellest natuke hiljem.
Üles tuli jupp aega mööda treppe minna. Seejärel näitas instruktor ette, kuidas käed ja jalad tuleb panna ning juba me olimegi rennis. Üks, kaks ja kolm ning tuiskasime alla. Esimene ots oli tiba laugem, kuid sellegi poolest oli kiirus suur, pigistasin silmad kinni ja lasin veel ennast kanda.
Siis käis jõnksakas läbi, see juhtus just selles kohas kus teoreetiliselt võib isegi korraks rennist üles kerkida ja siis nagu lingust visatuna mahuti pidurdusbasseini. Oi, aiiiiiii, oi ja aiiiiiii..., te ei kujuta ette kuidas ja mida ma vastu vett ära lõin, aga mis s***sti see uuesti. Kuid Heiti vaeseke ei hoidnud käsi tugevalt rinna vastas ja lasi need enne lõpu lahti. Ta venitas endal midagi totaalselt rinnakorvis ära..
Teist korda läksime veel, kuid siis tegin mina Heitit, sest ma kartsin teist korda juba läbi klobitud kohta lasta uuesti läbi klobida ning lasin käed enne lõppu lahti, et need mujale panna. Kuid selle tagajärjeks on parem õlg ja seljalihas senini valus ja krt kuidas tuikab. Rsk onju natuke ohtlik. Kokku vedelesime veepargis kolm tundi, ahjaa kuna ma pidin koha pealt ujukad soetama, siis ilmselgelt mulle need jalga ei mahtunud. Mitte nüüd "selle" pärast, vaid need Vietnamlased on ju nii peenikesed. Lõpuks sain 80 000 dongi (2,7€) eest endale sobivad suspled. Ilmselt ma neid koju kaasa ei võta, sest mõned õmblused juba kärisevad. Ei eiii..., need kärisevad reite juurest, ratturi reied noh. Linna tagasi sõitsime jällegi nr 11 bussiga. Ahjaa, veepargis kohtusime ka eestlastega. Päris lahe oli keset Vietnami, kus enamjaolt on kohalik keel või inglise keel (Austraalased), kuulda emakeeles "tere".
Sööma läksime Lonely Planet Top Choice restorani Nhà Hàng Ngn. Juba kogu see miljöö ja keskkond jättis väga hea mulje. Kohe leidsime endale sobiva laua vaatega tänavale. Mis on Vietnamis huvitav ja mis paneb mind iga kord ja ikka uuesti imestama. See on teenindava personali rohkus. Selle restorani väliala suurus oli võib olla 60m2, kuid teenindajaid oli seal vähemalt kümme kui mitte rohkem. Ja sama muster on ükspuha kus, poes, kohvikus jne. No ma ei saa sellest aru, miks on neid nii palju vaja, sest enamus ajast nad lobisevad omavahel või passivad niisama.
Õhtusöögiks oli täna järgmine:
Chá Giô Thįt Cua (fritüüritud kevadrullid, värskete ürtide ja kalakastmega)
60 000 dongi (2,1€) 2x
Bò Nuóng Muôì Ót (grillitud loomaliha, tšilli soola ja maitsestatud saiaga)
140 000 dongi (4,9€)
Cánh Gà Chiên Nûôc Mãm (fritüüritud kanatiivad kalakastmega)
115 000 dongi (4€)
Bia Sài Gòn Special (Saigon õlle)
27 000 dongi (94 eurosenti) 3x
Kokku läks õhtusöök maksma 506 000 dongi ehk 17,7€ ja ma ütlen ausalt, et ma sõin liiga palju.
Kõht sai vist isegi liiga täis, kuid sellest hoolimata läksime peale lühikest jalutuskäiku veel kohalikku kohvi jooma. Valisime peatänava ääres ühe kohviku välja, mis osutus heaks valikuks. Seal oli tasuta, ja seejuures kiire wifi ning teenindjaid nagu ikka mustmiljon- seda muidugi kerge huumoriga öeldes. Kohvi valmis lõplikult lauas kliendi silme all. Kuidas täpselt? Aga head sõbrad see uurige ise järgi või külastage Vietnami ;) Nii palju võin öelda, et kohvi koos kohaliku koogiga maitses väga hea.
Aga homme algab uus seiklus, sest me läheme Phu Qouc saarel ja seal algab ranna ja rolleri puhkus. Pühapäeva hommikul lendame sealt Vietnami pealinna Hanoisse ja kui ilmad on seal ilusad, siis plaanime ikka Halong Bay's ära käia...
5. päev
Phu Quoc saar
Täna hommikul lendamise HCMC-st Phu Quóc saarele. Saar on veel suhteliselt rikkumata turistide poolt. Samas on näha ka vilgast ehitustegevust. Lennujaama sõitsime kohaliku linnaliini bussiga nr 152. Kesklinnast lennujaama võttis sõit aega umbes 40 minutit. Check in ja Security Check läksid väga valutult. Peale 1,5 h ootamist ja tund aega lendamist jõudsime saarele. Maandumine oli päris põnev. Lennuk kõikus ikka korralikult vasakule küljele. Heiti haaras isegi esiistmest kinni, et lennukit tagasi kallutada.
Uhke rahuvusvaheline lennujaam on küll valmis, kuid millegi pärast see täistuuridel veel ei tööta. Hästi palju tuli saarele venelasi, ja paljud ärid on menüü ja äride nimetused ning tegevusvaldkonna kirjutanud vene keeles. Näiteks kohalikke reisi müüv agentuur "Sputnik". Seega kellel vene keel paremini suus, see saab siin väga hästi hakkama. Umbes neli hotelli käisime läbi,enne kui leidsime endale meelepärase otse ranna ääres. Hotellist võtsime ka rollerid ja kimasime kohe saart avastama.
Väga palju ei jõudnud täna läbi sõita, kuid see mida me nägime on kohati ikka väga kaugel paradiisisaarest, sest siin on vaesus, vaesus ja veel kord vaesus. Ometi on saarel korralikud tänavad ja kuurortkeskused, kuid tavakodanikud elavad lihtsat elu. Ei mingeid ägedaid ja puhtaid maju, vaid kruusateed (punakas pruunid ja savised), kus auk on augu järel jne. Mingi hetk avastasime ennast täiesti mahajäetud keskkonnas ja eikusagilt tulid kohalikud poisid meile teed näitama. Inimesed on siin riigis ikka väga abivalmid ja hoolivad, nad naeratavad ja naudivad elu Laste mängud koosnevad väljas üksteist taga ajades jne.
Õhtul käisime Night Market-is värskeid mereande söömas. Näiteks krevetid on siin sama suured nagu meil poolekilone lativorst. Lisaks sõime ahvenalaadset kala ja Heiti mugis tigusid, mida mina enam süüa ei julgendud. Nüüd läheme öist saart rolleritega avastama...
6. päev
Phu Quoc saar
Täna magasime kuni kella 11.00. Üllatuseks oli see, et sooja vett ei olnud, ja ei peagi olema, sest kõik hotellid ei pakugi sooja vett. See sai meile selgeks alles täna hommikul. Igatahes pesus me käisime. Kuna ka hommikusöök ei ole hinna sees (600 000 dongi öö/ kahene tuba), siis otsustasime, et sööme Lonely Planet soovitatud kalurikülas. Enne seda käisime veel läbi pärli tootmisest. Need hinnad mis seal olid ei vaja muidugi mainimist :) aga kuna tegemist pärlitega sõna otseses mõttes, siis ju need hinnad on õiged. Kalurikülla jõudsime umbes hilislõunaks. Restoran on mere ääres ja menüüs ainult värsked mereannid.
Meie menüü oli järgmine:
Cá mú nâu cahn chua (Roasted grouper coated with tlour and fried) 440 000 dongi/ kg (15,4€/ kg)
Tùy Thôi Gia Rame me (Common prawn salty fried) 20 000 dongi/ tk (0.7€/ tk)
Kho tào (Shrimp tempura) 50 000 dongi (1,75€)
Lisaks võtsime 4 Saigon Special õllet ja arve läks kokku 1 510 000 dongi (53€). Ilmselgelt oli 2kg kala, mille hind on 15,4€/ kg, tellimine liialdus. Ja me võtsime selle tegelikult ilmaasjata, aga noh, samas toit oli super hea ja nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma värske toidu võlu ja ilu. Minu senise reisi lemmik on krevetid (Kho tào).
Peale sööki sõitsime rolleritega lihtsalt ringi. Võtsime suuna mingi sadama suunas, ja oh üllatust... mõned sajad meetrid oli tee enam vähem normaalne ja siis hakkas trall pihta. Tee oli sõidetav ainult teeservas, kuid kuna seda teed oli ainult 5 km, siis läksime edasi. Nägime ära ka sadama, kuhu saabuvad laevad mis tulevad saarele otse mandrilt. Tagasitee läks kiiresti. Vahepeal kihutasime rolleritega 80- 90 km/h. Ma ei saa aru kuidas need üldse nii palju välja võtavad :)
Seejärel võtsime tund aega päikest ja läksime uuesti kalakastme tootmist vaatama, mis on saarel üks olulisemaid tootmisettevõtteid. Kurjam küll, aga kell 16.00 oli see juba kinni. Edasi läksime otsima ühte kohalikku (tutvusime temaga poolel teel kalurikülla) jäätise kohvikut. Lõpuks ometi sain ma uuesti oma magusaisu ära rahuldada. Kook, kohvi ja maasika piimakokteil olid imehead.
Enne kui hotelli läksime tiirutasime lihtsalt linna peal ringi ja sattusime täitsa juhuslikult laste koolivaheaja peole. Lapsed esinesid ja laulsid suurel laval ning nende sõbrad elasid väga lärmakalt neile kaasa. Mul tuli kohe meelde Simoni esimene laval ülesastumine, hea tunne oli seda meenutada. Samal ajal käis väljas trall ja pidu, kus esinesid natuke vanemad noorukid. Kõik olid hästi vabad ja naeratasid ning soovisid meile Happy New Year! Nende uus aasta ju algab 31 jaanuar (Hiina kalendei järgi).
Ahjaa, täna käisime ka kohalike seas hästi populaarsel turul, copy paste, omaaegne Kadaka turg. Me olime seal omaette vaatamisväärsus. Sinna sisse saamiseks tuli esmalt rollerile 5 000 dongi eest parkimiskoha pilet osta. Seejärel turule sissepääsu pilet 15 000 dongi ja selle pileti võttis kolmas inimene meie käest ära ja tõmbas lihtsalt katki. No on asjad hoopis teistmoodi kui meil.
7. päev
Phu Quoc saar
Eile õhtul läksime varakult magama, et hommikul varem ärgata. Äratuse panime kella seitsmeks, et juba kell kaheksa rolleritega saare teise otsa sõita. Eesmärk oli külastada Phu Quóci Rahvusparki. Ette rutates võin kohe ära öelda, et seda parki me ei leidnud. No ei ole see märgistus siin Vietnamis kõige parem, või noh Eurooplase jaoks.
Hommikusööki sõime Bubbys, selles samas kohas kus eelmisel päeval käisime kohvi ja piimakokteili joomas ning kooki söömas. Harjumatu oli muna ja peekonit süüa. Kus juures neil on külm, kondenspiimaga, kohvi nii hea, et ka mina hakkasin külma kohvi jooma. Peale sööki tegime viimase katse kalakastme tehast vaadata, aga see oli endiselt kinni :(
Peale pikemat otsa sattusime puhtjuhuslikult täiuslikule paradiisirannale. See vaade võttis ikka tükiks ajaks sõnatuks. Eks iga nn paradiisirand on omamoodi eriline, aga vaieldamatult oli see Phu Quóci kõige ilusam rand. Seejärel läksime Rahvusparki otsima, millest kahjuks ka kohalikud midagi ei teadnud või oli asi selles, et nad ei saanud inglise keelsest kaardist aru. Mine tea, aga kindel on see, et sama küla elanik meid aidata ei osanud.
Edasi läksime juba oma suva järgi. Ühel teelahkmel olime korraks segaduses, kuid mööda sõitvad välismaalased aitasid meid uuesti õigele teele. Küla kuhu me lõpuks sattusime elas täiesti oma elu. Tegemist oli vana kalurikülaga. Alustuseks tegime mõned fotod. Ma mängisin ja hullasin natuke kohalike lastega ning seejärel läksime ühe onnikese juurde (majaks on seda meie elustandardi järgi raske nimetada) ja palusime luba sisse vaadata. Kogu pere oli kohal. Ema, isa, poeg ja tütar. Majapidamine oli väga askeetlik. Magamiseks lihtne ja kõva voodi. Kööginurgas põles elavtuli ja pereema valmistas parasjagu mingit rooga. Palusime luba mõned pildid teha. Kokku oli seal kaks tuba ja köök, uksi aknaid seal muidugi ei olnud.
Järgmisel teelahkmel tutvusime Kreeklasega, kes üksinda rolleriga saart avastas ja meid Kreekasse külla kutsus. Enne muidugi uuris, kas me oleme Kreekas käinud. Igatahes härra andis meile oma kontaktid ja ma lubasin temaga ühendust võtta. Seejärel võtsime suuna pipraistandusse. Heiti sai oma kirge seal rahuldada. Perenaise väike tütar näitas meil istandust ning peale seda ostsime sealt ka mõned segud kaasa. Lisaks ostsime sealt ka kohaliku magusa veini (Phu Quoc Myrtle Wine - Ruu Sim Phú Quôc, Kien Glang Provice) mida omanik kodus ise valmistab. Muideks seda veini me just trimpame samal ajal kui ma blogi kirjutan (kohalik aeg on 21.15).
Enne järgmist küla jäin ma korraks ringteel seisma, et Heitit järgi oodata. Samal ajal tuli üks abivajaja ja küsis "Do you speak english?". Vastasin talle "I do.". Siis küsisin mina omakorda, et kust ta pärit on ja ta vastas inglise keeles, et Eestist. Ma vastasin inglise keeles, et ma ka. Võõras kohmetus korraks, hiljem kui koos sööma läksime ütles ta, et kahtlustas et ma teen nalja, kuid peale seda läksime me sujuvalt Eesti keelele üle. Oma 2h istusime me ühes vaikses mereäärses kohalikus söögikas ja rääkisime maast ja ilmast. Mingil hetkel liitusid meie vestlusesse Poolakad, kes just tulid Kambodžast. Ahjaa, eestlase nimi on Caspar ja ta töötab Nordeconis.
Hotelli tagasi jõudes läksime kohe merre, sest poole maast sõitisme me mööda kruusateid. Meri oli ikka nii soe, täiesti uskumatu. Samal ajal hakkasid ühed noored meiega ise rääkima ja saime jälle endale uued tuttavad Hollandist. Nad olid just Hanoist tulnud. Kohe anti meile head hotelli soovitused ja meie omalt poolt neile vastu. Nii, et täna tutvusime paljude uute inimestega seal hulgas hästi paljude kohalike lastega, kes meile alati vastu jooksid ja lehvitasid.
Saare tuuri lõpetasime Night Market'is kalmaari ja tiigerkrevettidega ning lisaks üks kanaliha, erinvate aiasaadustega, varras. Rollerikilomeetreid kogunes julgelt üle 225km ja kokkuvõttes jäime selle tuuriga väga rahule. Homme varahommikul lendame juba Hanoisse ja uued seiklused algavad s.h. Halong Bay mida Hollandlased väga kiitisid ja soovitasid.
8-9. päev
Hanoi
Nii kahju oli Phu Quócist ära sõita. Kuid uued seiklused Hanois ootasid ja lennupiletid olid juba pool aastat tagasi ära ostetud. Lend kestis 2h ja umbes poolel teel anti meile väga korralik lennukieine. Õuna ja veisesingi ning toorjuustu sai. Välja nägi nagu purks. Lisaks oli veel arbuus, draakonivili ja melon, kohvi ja coca cola. Lennujaamas sujus kõik ilusti. Minu seljakas oli esimeste seas ja Heiti oma viimaste seas :) ihihihiihihi
Vastavalt Lonely Planet soovitusele võtsime bussi nr 17 ja pilet maksis 7 000 vnd (HCMC-s oli 5 000 vnd). Takso oleks kiiremini läinud, kuid me tahtsime kokkuhoidlikult sõita. Bussis tukastasime mõlemad ja peale ca tunniajast sõitu olime Hanoi kesklinnas. Ahjaa, kui Vietnamis siselennuga sõita ja dongid otsas, siis Hanoi lennujaamas neid kahjuks osta ei ole võimalik. Vähemalt meie ei leidnud rahavahetuspunkti. Seega piisavalt sularaha kaasa muidu võib jamaks minna. Seda enam, et me saabusime siia pühapäeval.
Sobivat hotelli otsisime päris kaua. Oma 6- 7 hotelli käisime läbi. Mõni oli hea, aga liiga kallis. Ühel ei olnud akent, ühes pakuti 10$ eest tuba, kus elas koristaja ja toa näitamisel vaeseke magas seal. Lõpuks saime 3*** perehotelli vanalinnas. Küll tiba kallim (25$/ öö) kui alguses lootsime, aga minu virisemise peale Heiti lõpuks leebus. Samas olime ka juba üsna tüdinenud ja hotelli admin aitas meile kõik vajalikud rongi, bussi- ja lennuki piletid välja ajada. Kuna 31 jaanuar on siin TET (aastavahetus jne), siis on piletite saamisega hullumaja.
Eile käisime ka vangla muuseumis, mis rajati Prantsuse kolonialistide poolt 1896 aastal. Kahjuks on vanglast alles ainult kaduvväike osa, sest uuslinn on enamuse enda alla neelanud. Söömas käisime ainult street food'i. Näiteks eile läks meil terve päev maksma 6€ nägu. Selle sees õlled, supp ja erinevad lihad ning mereannid. Kui tänavatoidu juures jätta välja see läbu mis laudade jne ümber toimub, eelmise kliendi toidujäätmed pühitakse robustselt laua alla ning niiske lapiga tõmmatakse ka laud korra üle, siis toit ise on väga väga maitsev ja menüüs vähemalt kolm korda rohkem valikuid.
Täna hommikul saime hotellis korraliku hommikusöögi. Tegemist siiski 3*** hotelliga. Mingit kindlat plaani täneseks ei olnud. Lihtsalt tutvusime linnaga ning sõime jällegi tänavatoitu. Heiti tahtis kindla peale näha ja külastada Hanoi kõige parema köögiga restorani (Lonely Planet - soovitusel gurmee restoran) Ly Club. Kahjuks ei leidnud me seda üles ja võib olla isegi hea. Sest eks ta oleks ka omajagu kallis olnud.
Põnevaks läks siis kui selgus, et öörongi pileteid (sleepery) on välja müüdud. Kuid meie plaan nägi ette, et 28-ndal sõidame me rongiga Da Nangi. Sealt bussiga Hoi Ani, kuhu otse ei saa, ehk Da Nangist tuleb sinna minna takso või bussiga. See lõi meie plaanid täiesti sassi. Hotelli admin oli õnneks väga abivalmis ja rääkis head inglise keelt. Mingi hetk tundus asi juba lootusetu. Kui Nha Trangi oleks isegi kuidagi saanud, siis sealt HCMC-sse edasi ei kuidagi.
Siis tulime mõttele, et lendame Phu Quóci tagasi ja naudime ülejäänud puhkuse kuuma päikest, randa, väga sooja Tai lahe merevett ja vaikset saareelu. Kuid viimasel hetkel selgus, et lennukiga saame me Nha Trangist ilusti HCMC-sae edasi. Kaks viimast kohta oli veel saadaval. Seega otsustasime siiski lõunasse sõita rongi, bussi ja lennukiga. Eks aeg näitab milliseks see seiklus kujuneb. Rongis peame veetma öö pehmetel istmetel, mille seljatuge saab alla lasta, aga see ei ole sleepery...
Hoi An lihtsalt pidi väga ilus linn olema, kus on suurepärased Spa hotellid ja Nha Trang on pea sama nagu Phu Quóc... eheee tuleb põnev nädal :)
10-12. päev
Hoi an
Hanoi viimane päev oli suhteliselt üksluine. Kell 12.00 pidime toa ära andma, aga rong Da Nang'i läks alles kell 23.00. Suured seljakotid jätsime hotelli admini hoole alla ja ise läksime linna peale uitama. Käisime läbi nii mõnedki tuttavad kohad, kuid enamjaolt avastasime siiski uusi tänavaid ja kohti kuhu ei olnud veel sattunud. Sõime tänavatoitu ning haarasime mõned pirukad ka rongile kaasa. Kell kümme õhtul eskortis hotelli admini vend meid raudteejaama. Me ise läksime taksoga ja tema tuli rolleriga. Ta tuli kaasa sellepärast, et me ikka õige vaguni peale saaks ja et keegi meile seal tünga ei teeks.
Rongis oli väga kirju seltskond koos, Itaallased, Sakslased, Asiaadid, Eestlased (meie), Iisraelist, Inglismaalt ja mujalt. Kuna kõik sleepery kohad olid välja müüdud, siis pidime leppime pehmete istekohtadega. Õnneks sai seljatoe päris alla lasta. Magama jäime umbes kell pool üks öösel ja esimest korda tegin ma silmad lahti umbes kell 6 hommikul. Kuid üsnagi kiiresti jäin uuesti magama ja siis ärkasin ma kell pool kümme. Kokkuvõtteks võib öelda, et 15h rongisõitu läks päris kiirelt. Eriti ilus oli viimane tund, kui rong sõitis aeglaselt mööda mäe külge, all kuristikud ja merelaht ning teisel pool kõrged, lopsaka loodusega, mäed.
Da Nang'i raudteejaamas sebisime koos kolme tüdrukuga end viiekesi takso peale, et kulusid kokku hoida. Taksos läks ka jutustamiseks kust keegi tuleb ja kust keegi pärit. Näiteks tütarlaps Iisrealist, kes reisib üksi, on reisinud juba kaheksa kuud. Ta on selle reisi ajal reisinud läbi enamus mandri-aasia riike. Pidi veel kaks kuud reisima ja siis läheb koju tagasi. Kaks teist tüdrukut olid Inglismaalt. Üks neist alustas reisimist Hiinast ja teine Indiast, kokku said nad Vietnamis ja edasi pidid koos reisima. Ka nemad olid läbi käinud Kambodžast, Laosest ja nüüd siis Vietnamis. Nad pidid veel mitu kuud Aasias olema. Kui me ütlesime, et meil on kõigest kolm nädalat reisimiseks, siis nad arvasid et meil onju ilus puhkus selljuhul. No ja nii se tegelikult ongi.
Tänaseks oleme Hoi An'is olnud kaks ööd ja kaks päeva. Esimesel päeval tutvusime nii sama linnaga. Otsisime üles ranna, mis on hotellist umbes 4km kaugusel. Koha peal liigume rolleritega, sest nii saab kiiremini edasi ning saab rohkem- ja kaugemale liikuda. Rolleri rent maksab umbes 7€ päev koos kütusega. Hotelli saime 9€ öö ja see on ikka väga hea hind. Muidugi alati tuleb kaubelda ja kui hinnas kohe kokkuleppele ei saa, siis teed näo, et kõnnid minema. Garanteerin, see töötab. Hind kukub siis trastiliselt. Meil on oma rõdu mis avaneb tagaaeda. Hommikusöök on siin super. Ka siin on kirju seltskond koos. On asiaate kui ka venelasi, prantslaseid jne.
Eile oli ranna päev. Otse loomulikult olin ma liiga kaua päikese käes. Ei midagi hullu, aga täna jätan päevitamise vahele. Õhtul käisime niisama rolleritega linna peal ja istusime Happy Hour restos ning tegime seal mõned dringid. Tutvusime ühe väikse vene poisiga ja tema emaga. Hiljem kui nad ära läksid, siis ema tänas meid. Ütles, et sai üle pika aja jälle vene keeles rääkida. Pärastpoole tutvusime Austraaliast pärit Neil'ga. Jutustasime temaga pikalt ja laialt. Ta ütles, et tegi kodus töö, mis vajas tegemist, ära ja kuna hetkel rohkem tööd ei olnud, siis tuli reisile. Uurisin kui palju on seal keskmine teenistus, ja see on umbes 5 000€ kuus. Aga see eest näiteks Austraalias pidi väljas söömine ja hotellid väga väga kallid olema. Eks neil olegi odavam lennukile istuda ja Aasiasse sõita kui kodumaal reisida, seda enam, et suur osa maast on ju kõrb.
Täna õhtul algavad siin aastavahetuse pidustused. Linn on selleks pikalt valmistunud. Hästi palju on igasuguseid lambikesi, ehteid, seest valgustatud hobused jne ning pimedas näeb see väga efektne välja. Homme hommikul sõidame taksoga Da Nang'i tagasi, et siis rongiga veel rohkem lõunasse sõita. Ees ootab meid Nha Trang, kus on veel soojem ja veel paremad rannad.
13-19. päev
Nha Trang - Ho Chi Minh City - Singapur
Hôi An jättis meile väga sümpaatse mulje oma natuke teistmoodi arhitektuuri, mitte nii kärarikaste tänavate kui ka väga paljudest erirahvusest turistidega. Enne TET 'i käisime päeval veel rannas ja peale seda sõitsime linnakeskusesse tagasi väikeseid tänavaid pidi. Inimesed olid ka seal väga lahked. Lapsed tahtsid väga pildile tulla ja vanemad kutsusid meid ühisöömingule. Õhtul andsime rollerid ära ja läksime selles rahvamassis lihtsalt voolga kaasa. Vahepeal tegime jõe peal poole tunnise paadisõidu ja seejärel veel viimast korda street food'i sööma. Ning õhtu lõpetasime kohalikus Night Club'is. Seal kohtusime uuesti juba eelnevatel päevadel tuttavaks saanud Neiliga Austraaliast ja tema sõpradega, UK-st, Jaapanist ja ühe kohalikuga.
Hommikul sõitsime taksoga Dà Nangi, et sealt rongiga Nha Trangi sõita. Seekord leidsime omal käel õige vaguni ja kupee üles. Imelik on see, et kõik see paarsada või isegi rohkem reisijat ootavad rongi raudteejaama hoones, sest perrooni poolsed uksed on lukus seni kuni rong on ees. Kui uksed lahti tehakse, siis igaks juhuks kontrollitakse piletid, mida kontrollitakse ka rongis, veel üle :) hahahahha... No seal riigis toimub ikka täielik tööjõu raiskamine. Sõit kestis kokku 9 tundi ja see läks üpriski kiiresti. Viimasel 3 tunnil analüüsisime põhjalikult läbi Lonely Planet soovitused Nha Trangi kohta. Ette rutates võin öelda, et sealne street food Hanoi oma vastu ei saa, liiga pehme ja magus.
Nha Trangi kohta ei olegi midagi väga palju kirjutada. Igal juhul ei ole see backbaggers reisijale kõige huvitavam linn. Samas seal on väga soe ja merevesi pea sama soe kui õhk ja need lained, need on seal eriti võimsad. Kuid enne kui teen lühikokkuvõtte sealse eluolu kohta tasub mainimist sinna jõudmine ja hotelli sisse registreerimine. Kuna hotell oli raudteejaamast 1km kaugusel, siis otsustasime sinna jala minna. Peale väsitavat pikka rongisõitu, rasked kotid seljas tundus see kilomeeter terve igavik, aga kohale me jõudsime.
Kohale jõudes selgus, et hotell on täis. Kuigi me bronnisime omale toa ette ära. Aga adminil oli kohe ka lahendus olemas. Meid pandi koos kottide ja kompsudega rollerite tagaistmele ja nii sõidutati meid teise hotelli. Päris kõhe oli ilma kiivrita, raske kott seljas ja rinnal, niimoodi linna vahel kihutada. Õnneks oli hotell suhteliselt okei ja kuna olime suht väsinud, siis keerasime kohe magama. Järgmisel hommikul ärgates läksime kohe uut hotelli otsima, sest meil oli bronn ainult üheks ööks. Kun oli TET'i aeg, siis olid pea kõik hotellid täis bronnitud. Saadaval olid ööd ühe kaupa jne. Lõpuks leidsime rannast 200m kaugusel väga okei hotelli (780 000 dongi/ öö) ja seadsime sinna ennast sisse. Kuid ka selles hotellis jamad ei lõpenud. Kuid sellest juba natuke hiljem .
Üldiselt nägid meie päevad Nha Trangis välja väga lihtsad ja mitte väga sisutihedad. Hommiksöök, seejärel umbes kella 11-ks randa. Max paar tundi rannas, kerge lõuna ja hotelli tagasi või linna peale kolama. Linnas on päeval ainult turistid ja enamjaolt (umbes 80%) olid vene keelt kõnelevad. Isegi äride jne nimetused olid vene keeles. Teenindusest jms rääkimata. Ka meid kõnetati alati vene keeles, kuid me läksime kohe inglise keelele üle. Samas paar kvartalit merest maismaa poole kadusid äkki vene keelsed sildid ja tänavate ääri palistasid kohalikud street food'i pakkujaid. Kuigi seoses TETiga oli ka neid ainult 10-15% kohal. Ülejäänud pidasid neli päeva järjest kestvaid pidustusi pere jne seltsis.
Siin kohal teeks kohe kõigile soovituse, kes planeerivad Vietnami TETi ajal külastada, võtta ühendust e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja ma jagan lahkelt soovitusi ja läbi kogetud kogemusi. Nüüd siis hotelli juurde tagasi. Nimelt saime me 780 000 dongi eest toa kaheks ööks ja viimasel ööl pidime me kolima teise, natuke paremasse tuppa. Meie kindel soov oli, et toas oleks kaks eraldi voodit. Sellise diili me ka tegime. Maksin 500 000 dongi depostiiti ja võtsime asja rahulikult, sest eeldasime et diil on tehtud ja see peab. Kui toa vahetamise hommik käes oli ei teadnud keegi sellest kokkuleppest mitte midagi. Peale pikka vaidlemist ja sapiseid väljaütlemisi pidime leppima toaga kus on üks voodi ja tuba 2x väiksem kui meie endine tuba. Igaks juhuks maksime lõpparve ka kohe ära.
Vahepeal käisime veel linna selle osaga tutvumas kuhu me ei olnud veel sattunud. Hotelli tagasi jõudes võeti meid kohe uuesti ette. Selgus, et me peame pea miljon dongi veel juurde maksma no see ajas juba harja ikka väga punaseks. Peale seda kui ma ütlesin managerile mida ma sellest kõigest arvan, võttis ta telefonikõne ja selgus, et meie maksmistega on siiski kõik korras ja juurde ei pea enam midagi maksma. Ahjaa eelmisel õhtu südaööl läksime veel viimast korda street'ile kus kohtusime kohalikega.
Kui hommikul hotelli tagasi jõudsime oli kell 8 ja enne seda tegid need kohalikud meile korraliku City Tour'i. Meile näidati kohalikku ja väga kõrge tähtsusega kirikut, seejärel läksime kohalikule turule (umbes kell 5 öösel) looma sisefileed ostma, millest nad meile oma kodus korraliku roa tegid. Kohalike eluolu on seal ikka väga primitiivne ja lihtne, ei mingeid kallieid luksusasju. Rollereid hoiti elutoas, mis oli ühtlasi ka esik... samas ei olnud seal räpane ja kõik vajalik eluks olemas.
Öösel kell üks ajasime ennast üles ja tellisime takso. Esimene taksojuht saatis meid pikalt kui ütlesime, et maksame lennujaama sõidu ees 400 000 dongi. Seejärel läksin ma hotelli tagasi ja ütlesin neile mida ma sellest arvan, sest eelmine admin ütles, et sõit läheb max maksma 350- 400 tuh. dongi. Kiirelt saime õnneks uue takso. Ka see üritas alguses 500 tuh. küsida kuid kui nägi, et me oleme valmis temast loobuma lõime diili 400 000 peal lukku ja ma maksin ka kohe raha ära, et hiljem jagelema ei peaks. Lennujaamas olime ca tund aega hiljem, sest see asus eikusagilmaal keset põldusid.
Jaamas hakkas kõik jälle uuesti pihta. Iga 10 reisija kohta oli seal vähemalt üks ametnik, kes midagi uuris, päris, küsis ja vaatas. No täiesti hullumaja, iga 20m pealt küsiti uuesti reisidokumente ja ma isegi ei mäleta enam mitu Security Check'i seal oli. Kui olime kogu selle kadalipu läbi teinud ootas meid Business Class VIP Lounge. Asi sellest, et Hanois pileteid ostes oli sellele lennule ainult kaks piletit saadaval ja need oli äriklassi omad. Samas tol hetkel nautisime seda staatust ikka täiega. Meid ootas seal ees pehme mööbel, hommikusöök, joogid, näksid jne. Kõik see muidugi tasuta. Lennukile saime eraldi koridorist ja Singapuri jõudes tuli meile eribuss järgi, sest VIPid sõidutati terminali teistest eraldi.
5 tundi ootamist nii suures lennujaamas läks väga kiiresti. Kohe alguses tegime Finnair'i letis check in kuni Tallinnani ära ja seejärel läksime söögi ja joogipoolist otsima. Ühtpidi oli kuidagi imelik 7€ (Vietnamis maksis odavaim õlle 35 eurosenti) õllet osta, samas oli selle jahedus ja maitse tol hetkel igat eurot väärt. Peale sööki käisime poodide vahet ja tund enne põurdingut läksime oma väravat otsima. Kümme ja pool tundi lendu läks ka üllatavalt kiiresti. Ainus millest natuke puudust tundsime oli üks kange naps, mida Finnair tasuta ei jaga, samas Prantslastel oli kõik hinna sees. Helsingisse jõudsime planeeritud ajaks ning seal käis kõik juba väga kiiresti. E-passi omanik läks väravasse kus masin luges passiandmed sisse ja silmaskännerig tegi tutvastuse ning värav klõpsas lahti. 45 minutit hiljem maandusin ma Tallinnas kus ootas mind Illimar :)
Pildimaterjal
Reisikaaslane
Heiti
