Kataloonia 2018

Kuna olen üksjagu kevadlaagrites käinud ning neid ka ise korraldanud, siis erilist mandrossi enne laagrit ei olnud. Päev enne lendu magasin tavapäraselt, kui välja arvata varajane ärkamine (umbes kell neli öösel). Seadsin endale eesmärgiks kogu laagri programmi võtta rahulikult. Selliselt, et laagrist ei kujuneks ainult rattasõidu ürr vaid oleks ka muid tegevusi. Näiteks tahtsin ma kindlasti näha Barcelona Sagrada Familia´t ja niisama chillida. 

Esimene nädal

Treeningud, puhkepäevad ja Sagrada Familia

Lend Barcelonasse läks hommikul vara kell 6.00. Kohale jõudsime umbes kell kaks päeval. Majutus oli nii sätitud, et me saaksime Sportlove klubi liikmetega üheskoos olla. Esimese asjana panime rattad kokku ning läksime tegime kerge veeremise. Esialgne plaan oli minna uudistama vana raudteesilda, aga kuna õhtusöök pressis peale, siis piirdusime ainult tammiga, mis jäi poolele teele. Esimese päeva õhtul toimus laagri infotund, kus korraldajad andsid ülevaate mis laagerdajaid (orienteeruvalt 100+ inimest) ees ootama hakkab. Peale seda saime kätte oma nimesildid ja nänni.

Järgmise päeva hommikul tegin kohe peale hommikusööki üksi väikse tiiru, sest Liina läks grupiga sõitma ning ma pidin hiljemalt kella üheks tagasi olema. Üldiselt möödusid päevad suhteliselt rutiinselt. Hommikul kell 8.00 hommikusöök ning kell 10.00 algasid grupitreeningud. Grupid olid erineva raskustasemega. Oli "Kiired ja vihased" grupp, mulle tundus, et seal sõitsid peamiselt need, kes sõidavad võistlustel esiotsas. Ma ise sõitsin "Kiired ja mitte väga vihased" grupis, mida vedas Priit Salumäe isiklikult. Oli veel "Triatleetide grupp", mida vedas Priit Ailt ning "Kohvigrupp" - selles grupis pidid kohvipeatused jms sees olema, kas olid seda ma ei tea, sest ma ise sellest grupis ei sõitnud. Ning siis oli veel "ABC grupp", mida vedas Edgari Treier.

- "Raskeks läks siis, kui tõusunurk oli üle 10%"

Kohe teisel päeval läksime mägedesse, kuhu sai sisuliselt ainult nii, et kõigepealt tuli umbes 20-25 km sõita 2-3%-lise tõusva profiiliga maanteid mööda. Mäed jagunesid suures plaanis kaheks. Ühele poole jäid mäed, mille tipp oli ca 1 000 m üle merepinna ja teisele poole 500-600 m ümp. Esimesel päeval oli pulss suhteliselt kõrge, aga kuna jalgades jõudu oli (Veixi trepikatest oli palju kasu, mida sai talv läbi tehtud) sain endalegi üllatuseks päris okei'lt üles. Raskeks läks siis, kui tõusunurk oli üle 10%. Aga see oli mu enda viga, sest mul oli Eesti olude jaoks mõeldud ülekanded - ees oli 53/39T (käpp 175) ning taga 11/28T. Ideaalis oleks võinud olla ees 50/36T(34T) ja taga isegi 12/32T.

Cambrils'i piirkonnas ei saanudki päris täpselt pihta, kust tõus täpselt algas. Mulle tundus, et enamus tõuse oli 15-20 km pikad, keskmine tõusunurk ca 4-6%. Aga oli ka lühemaid tõuse, kus nurk oli päris pikalt 7-8% või enam. Õnneks oli mägedest tagasi sõit sisuliselt allamäge ning tavapäraselt tagant tuulega. Isegi üksi sõites oli kiirus pidevalt 45-50 kmh, siis toimis mu ülekanne ideaalselt :)

Puhkepäeval käisin koos perega Barcelonas. Võtsin rendiauto ning Barcasse läksime mööda rannikut. See oli küll tiba aeglasem teekond, kuid see-eest oli maastik ja vaated ilusamad. Barcelonas oli mul sisuliselt ainult üks koht kuhu ma kindlasti soovisin minna - Sagrada Familia. Käisime ka kaubanduskeskuses, aga kuna oli nädalavahetus oli seal rahvast palju ning me keerasime otsa ringi. Sagrada Familia jättis sügava mulje. Olin juba noorukieast alates soovinud seda kirikut näha ja tunnetada selle suursugusust. Endalegi üllatuseks saime me ilma järjekorrata sisse - seal oli perede jaoks eraldi sissepääs. Seestpoolt jättis kirik veelgi võimsama mulje. Seda on raske sõnadega kirjeldada, eks igaüks peab ise oma silmaga seda nägema. Cambrilsi tagasi sõitsime mööda kiirteed, mis läks päris palju maksma. Kui ma õigesti mäletan, siis umbes 20 eurot tuli kiirteemaksu tasuda.

Nädala viimase sõidu tegin üksi, sest pidin päeva esimeses poolest last vaatama. Kõige raskem on üksi sõites esimesed 25 km, sest nagu sealkandis tavapärane, tuleb mägedesse saamiseks esmalt kergelt tõusvat profiili sõita ning pidevalt oli vastutuul. Esimene tõus, mille keskmine nurk oli 5-6% läks vaevaliselt, sest ilm oli külm ning ka tõusul oli teatud nurga alt pidev vastutuul. Ega laskumiselgi kergem polnud, teed olid kergelt märjad ning kihutada väga ei saanud. Selle ringi kõige ägedam hetk tuli siis, kui viimasel laskumisel hakkas kaugelt paistma vanaaegne raudteesild - seesama, mida me esimesel päeval vaatama läksime, aga milleni me ei jõudnuki.

Teine nädal

Treeningud, puhkepäevad ja GranFondo

Teise nädala treeningud läksid pikemaks ja natuke intensiivsemaks. Nädala esimene trenn mulle isegi meeldis. Mägedesse ei läinud, kui välja arvata üks 4 km põnks. See eest koju tagasi sõit oli valdavalt allamäge ja allatuult. Kiirused olid suured ning jalad hakkasid pingutusega vaikselt harjuma. Aga järgmise päeva sõit oli see eest paras katsumus. Sõitsin seda jällegi üksi ning ring oli joonistatud nii, et see lõppes Siuranas. Mul polnud mingit aimu, mis asi see Siurana on ja mis mind ees ootab. Kahjuks oli ka ilm sombune ning selle kurikuulsa tõusu peal sain ma ka natuke vihma. Kui grupp seal käis oli seal ilus ilm. Algus oli juba tuttav, 25 km esimese tõusuni, siis allamäge ning all paremale, kust algas 3-4%-lise tõusunurgaga 5 km pikkune vastik krobelise kattega tee kurikuulsa tõusuni. See lõik oli üksi sõites eriti vaevaline.

- "Stravas on segment, kus vahepeal on poole kilomeetri pikkune lõik keskmise nurgaga 11%"

Tõusule minnes lajatas maastik kohe 16%-lise nurga ette. Peast käis läbi mõte, et kui see nii jääbki, saab see vastik tõus olema. Õnneks oli vahepeal korraks isegi allamäge, aga see õnn sai kohe otsa kui hakkasid serpentiinid, kus pidevalt oli ees numbrid vahemikus 12-20%. Nii mõneski kohas oli minu ülekandega üles pressimine ainult tahtejõu küsimus. Iga käänaku taga ootasin natukenegi leevendust, aga seda ei tulnud. Tõusu kogupikkus oli ca 7 km. Stravas on segment, kus vahepeal on poole kilomeetri pikkune lõik, keskmise nurgaga 11% ning 2,2 kilomeetrine lõik keskmise nurgaga 8%!!! Tegemist on retsi ja raske tõusuga. Eriti sellepärast, et sinna saamiseks tuleb niigi üle 30 kilomeetri üles mäge sõita.

Aga vaated olid seal ilusad. Kahjuks oli üleval tuuline ja külm. Väga kauaks ma sinna ei jäänud, tegin mõned pildid ning hakkasin tagasi sõitma. Allasõit oli kohati isegi raskem, sest tibutas ja sõrmed olid külmunud. Pidurdamine oli sellistel hetkedel, aga võtme tähtsusega. 

Teise nädala teise poole elasime GranFondo vaimus. Selles suhtes meil ikka väga vedas, et samal ajal toimus seal kohalik võidusõit, kui GF kohta võib üldse võidusõit öelda. Laupäeval kui sõit toimus oli äratus kell kuus hommikul. Hommikusöök kell 6.30 ning start kell 8.00. Päev enne sõitu oli Cambrils Park'is, samas kohas kus meie majutus, numbrite väljastamine ja mõnus kompaktne mess. Ostsin endale sealt GF kujundusega rattapüskid ja varrukad - särgi said kõik, kes ennast sõidule kirja panid.

Olen ka Mallorcal GF-l osalenud, kust sain oma esimese kogemuse. Cambrils Park GranFondo oli sama mõnus sõit. Algus oli rahulik, inimesed lahked ning ilmaga meil ka vedas :) Eelmine päev leppisime Jaanisega kokku, et sõidame koos. Esimese poole sõitsime kohalike järgi, kes tegid ees ühtlast tempot. Väga suuri gruppe seal ei tekkinud ning neis gruppides mis tekkisid oli mõnus sõita. Keegi ei rapsinud ja vingerdanud ning ketikõrina saateks kohalike pidev jutuvadin :) Tõuse võeti ühtlase tempoga ning laskumisel hoiti turvalist pikkivahet. Üllataval kombel polnud peale sõitu väsimuse tunnet, vastupidi tunne oli super hea ning jäin ootama viimast 150 km pikkust sõidupäeva.

See päev oli ilm lihtsalt super ning enesetunne värske ja ootusärev. Ringi peale jäi Unesco pärandisse kuuluv Poblet'i klooster ning üksjagu tõuse ja laskumisi ning siis veel üks lisatõus, mida teistel gruppidel sees polnud. Kohe alguses sain aru, et tuleb mõnus päev. Jalad käisid hästi ringi ning alguses oli trass natuke teistmoodi, vähemalt minu jaoks. Esimese tõusu all oli minu ja Vaido Padumäe kord gruppi vedada. Tõusul pikkust umbes 10 km, keskmine nurk 6% ning tõusumeetreid kokku 600 m. Kuna enesetunne oli super hea, siis nautisin selle tõusu igat meetrit. Vahepeal sai isegi nauke kangutatud, kui Jüri Molev kiiremaid liigutusi tegi. Üleval saime kokku Kohvigrupi kiirematega, kes olid enne teisi üles saanud - Kohvigrupp alusta päeva natuke enne meid. Alla minek polnud päris ootuspärane. Grupijuht pani ees minema ning kõik teised, kes üleval batoone konsumeerisid vms tegid, pidid igaüks omapead edasi sõitma.

Esimese laskumise teises pooles nägin võrratut vaadet Siurana teisele küljele ning jäin seisma, et mõned pildid teha. Edasi sõitsin koos Toomas Ellinguga pikalt enne, kui teised kätte saime. Vahepeal oli veel üks ägedamaid laskumisi, mida ma sõitnud olen. Laskumisel oli pikkust ca 15 km ning see keerutas nii, et sageli oli allpool tee ussina looklemas näha. Kahjuks kloostrisse me sisse ei põiganud. Enne viimast tõusu olin natuke juba väsinud ning teravamate nurkade peal jäin teistest maha. Kahetsusväärselt ei oodatud tõusu lõpus mind järgi ning nii mõnegi ristmiku peal viskasin kulli-kirja, kummale poole pööran. Lõpu osa oli pikalt allamäge - umbes 35 km. Päev oli äge, kui välja arvata see, et üleval kahjuks punti kokku ei kogutud. See mõru pill tuli lihtsalt alla neelata.

Järgmisel päeval ma puhkasin ning Liina tegi üksi vihmas ja tuules sama trassi lühema variandi - 125 kilomeetrit! Ta tegi seda ainult ilma lisapaunata kuhu jäi sisse see tõus, kus mind maha jäeti. Samal päeval pakkisime rattad ja riided kokku ning hommikul kell kuus oli äratus. Lend läks suhteliselt kiiresti ning kell viis õhtul olin perega juba kodus. Kokkuvõttes võib öelda, et oli mõnus aktiivne puhkusereis, aga kas ma samasse kohta veel laagrisse läheks selles pole ma kindel - küsimus pole korralduses  jms vaid ilmas ning selle piirkonna maastikus. Seni on mulle enam meeldinud laagerdada Denias ja Mallorcal. Eks aeg näitab, kas ma veel üldse mõnes rattalaagris osalen. Hetkel võlub mind Aasia rohkem ja ikka need "päris seljakotireisid" :)