Myanmar 2019 - Kalaw - Pindaya
Artikli sisukord
Baganist Kalawsse
Öö bussis ja maastikupõlengud
Õhtul käisime Baganis veel söömas ning viimased paar tundi veetsime niisama. Kell seitse korjas tuk-tuk meid hotelli juurest peale. Seejärel ülejäänud hotellide juurest teised turistid. Kusjuures, kohati tundus, et me sõitsime mingeid kohti kaks korda läbi. Korraks läks sõit kahe sakslase jaoks eriti teravaks, kui üks neist paanitsema hakkas, et tuk-tuk ootab liiga pikalt teiste hotellide juures ning et nüüd jäävad nad oma bussist maha jne. Õnneks said kõik oma busside peale - kes sõitis Yangoni, kes otse Inle Lake’i ja meie Kalaw´sse. Meile tundus, et neil sakslastel polnud piisavalt kogemust Aasias reisimiseks, sest neid fuck'e jms tuli ikka korralikult. Kuid nagu Aasias ikka, kõik asjad lahenevad nagu iseenesest, natuke on lihtsalt kannatust vaja. Ning reisides peabki elu seiklus olema :)
Öö bussis oli nii ja naa - kui kohe sügavalt magama ei jää, siis tiksudki poolunes. Kuskil poolel teel oli peatus, kus väga midagi teha polnud. Enne mägedesse jõudmist ärkasin üles ning vot enam magama ei jäänud. Ühel hetkel märkasin taamal punast kuma. Mõtlesin veel, et huvitav küll, kas juba jõuamegi kohale. Kuid tegemist oli hoopis päris suure maastikupõlenguga. Hiljem saime oma matkagiidi käest teada, et siin põletatakse kulu öösel, et see kontrolli alt välja ei läheks - hommikul pidavat kaste põlengu ära kustutama. Kalawsse jõudsime umbes kell kolm öösel. Tund aega varem, kui olime arvestanud. Ju siis see öö oli kiire bussijuht :) Otsisime pimedas ja külmas linnas oma hotelli üles ning kui tuppa saime vajusime kohe ka magama. Hommikul ärgates saime kohe aru, et võrdluses Baganiga oli Kalaws väga külm.. prrr...
Pindaya koobas ja jalgpall
Kalaw on suhteliselt väike, mädede vahel asuv, linn. Hotell oli korralik uus ehitis, kuid meile tundus, et selle siseviimistlus- ja paljud muud tööd oleks nagu pooleli jäänud. Kraanikausil oli isegi veel tootjapoolne kleeps küljes :) kuigi kasutamisjäljed olid märgatavad. Kuskil rippusid mingid juhtmed jne. Kuid teenindus ja vastuvõtt oli soe ning personaalne. Hommikusöök oli täitsa okei. Kui midagi otsa sai toodi või küpsetati kohe juurde. Ning kogu teenindus toimus naerusuil ning täieliku pühendumisega. Kõhud meil igatahes tühjaks ei jäänud.
Kohe peale hommikusööki läksime Onu Sämi kontorisse ning panime seal kolmepäevase matka detailid paika. Kontoris võttis meid vastu Onu Säm isiklikult. Kuid matka detailid panime paika tema pojaga, kes on pere ettevõttmise enda õlule võtnud. Me otsustasime võtta natuke kallima ja pikema trassiga matka ning ainult meile kolmele. St. giid oli ainult meie päralt ning öömaja jne ei pidanud me võõrastega jagama. Kui ma õigesti mäletan, siis maksimaalselt võis grupi suurus olla 6-7 inimest. Lisaks võtsime Onu Sämi juurest samaks päevaks veel päevase tuuri Pindayasse (Pindia). Seal asub mäe otsas kuulus koopas on tuhandeid, peamiselt kuldseks värvitud, Buddha kujusid ja mis pidavat väga väga püha koht olema.
Keskpäeval võttis eratakso meid hotelli juurest peale ning pooleteist tunniga olime kohal. Taksojuht oli hästi rahulik ja muhe vanem meesterahvas. Hiljem selgus, et ta on samuti perefirma töötaja. Igatahes ta sõitis väga rahulikult, hoopis erinevalt sellele, mida olime kohalike eratakso juhtide kohta lugenud. Onu Sämi poja lubadus oli, et kui me taksojuhiga rahule ei jää, siis maksab raha tagasi (45 000 kohalikku raha). Umbes poolel teel Pindyasse toimus kohalik jalgpallivõistlus. Taksojuht oli lahkelt nõus auto kinni pidama ning läksime kõik koos jalgpalli vaatama. Pall käis päris kiirelt ühelt väljaku poolelt teisele. Kusjuures, selle lühikese aja jooksul oli isegi mitu väravavõimalust :) Staadion oli rahvast pungil täis ning kohalikud neiud elasid väga häälekalt omadele kaasa. Meil oleks mida õppida sellest, kuidas tuleb omadele kaasa elada. Kokkuvõttes oli väärt peatus ning saime kihvti elamuse.
Koobas oli muidugi võimas. Alguses sisse minnes tervitasid külastajaid sajad ja sajad kujud - juba see pani ahhetama, kuid see oli alles algus. Mida sügavamale koopasse me läksime, seda rohkem me ahhetasime. Buddha kujusid olid seal tõesti tuhandeid, enamus kuldseks värvitud ning koobas isegi oli omaette vaatamisväärsus.
Ahjaa, enne koobast käisime ka ühes töötoas, kus tehti päiksevarjusid jms. Meister kes neid tegi oli ikka väga osav ning lubas ka meil korra kätt proovida. Kuigi alguses Pindya külastust meil plaanis polnud oli see hea mõte sinna minna. Soovitan ka kõikidele, kes Kalawsse sattuvad see poolepäevane seiklus ette võtta.