Kui sa soovid rohkem teada, siis kirjuta mulle

bangkok

Tai 2019

Artikli sisukord

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kuidas see reis meil kolmeaastase lapsega välja tuleb. Seljakotiga reisimise kogemusi on üksjagu kogunenud, kuid mitte koos väikelapsega. Eks natuke süda ka valutas enne lennupäeva, et kuidas me suures maailmas selle väikese põnniga hakkama saame. Eriti olin mures Bangkoki pärast, sest see on siiski megalinn, kus elab erinevate allikate järgi 10-12 miljonit inimest.

Lennupiletid ostsin ma Momondost. Õnneks pakkus Aeroflot hea hinnaga edasi-tagasi lendu Tallinnast Bangkokki ja sealt edasilennu piletid Bangkok - Chiang Rai võtsin samuti läbi Momondo. Kui ma õigesti mäletan, siis Bangkok - Chiang Rai lennupilet maksis 35 eurot inimene. Korra võrdlesin hindu ka Air Asia hindadega, aga ikkagi olid Momondo hinnad soodsamad. Kuna seekord läksime koos lapsega, siis broneerisin ette ära nii Chiang Rai, kui ka Chiang Mai hotelli. Ega peretuba pole ka väga lihtne saada. Päris palju hotelle tuli läbi kammida. Kuna kogemusi on, siis ettevalmistuste peale liiga palju aega ei kulunud. Pigem oli minu jaoks küsimus selles, kuidas me kohapeal ringi liigume, mida vaatame/uudistame jne. Aga liiga palju ka ette ei mõelnud. Kõige paremad mõtted ja tunnetus tuleb ikka kohapeal olles.

Asjadest võtsime kaasa ainult hädavajalikud riided (mõned t-särgid, lühikesed püksid, kerged jalanõud jms). Lisaks veel esmased hügieenitarvikud ja isikuttõendavad dokumendid. Lapsele ostsime samuti tema enda seljakoti. Sellesse, kuue liitrisesse kotti, mahtusid ära kõik lapse jaoks vajalikud riided ja muidugi ka kaisuloom. Kõik see kraam, mida me kaasa ei võtnud ja mida reisi ajal võib vaja minna, planeerisime osta kohapealt, sest kõik hädavajalik on kohalikus kaubanduses olemas. Suuri kohvreid ja tonnide viisi riided jms me ei võtnud kaasa sellepärast, et meil oli plaanis päris palju ringi liikuda. Ühes linnas oli plaan peatuda maksimaalselt 2 kuni 3 (või siis 4) päeva.


Tallinnast Chiang Raisse

Lendamine ja lennujaamad

Henri läheb vapralt vastu oma esimesele seljakotireisile
Henri läheb vapralt vastu oma esimesele seljakotireisile

Lennupäeva hommikul sõitsime lennujaama autoga. Henri ja Liina viisin lennujaama ukse ette ning auto viisin Ülemiste City parklasse. Poolteist tundi kestev lend Moskva Seremetjevo lennujaama läks kiiresti. Henri sain endale lennukis mingi nänni, mis hoidis teda tegevuses, ma ise lahendasin ristsõnu ja Liina luges raamatut. Natuke pelgasin kuuetunnist ooteaega, kuid see aeg läks päris kiiresti. Natuke uudistasime lennujaamas, mis areneb jõudsalt, niisama ringi, mängisime Henriga või siis sõime ning tukkusime korda mööda. Äärepealt oleks lennust hoopis maha jäänud. Meil jäid kellad Eesti aja järgi. Ehk meie jaoks tähendas see seda, et lend väljus umbes viieteist minuti mitte tunni ja viieteist minuti pärast. Moskva-Bangkok üheksatunnine lend pole just lühike lend, kuid ka see läks üllatavalt kiiresti. Toit oli ainult sellel lennul täielik jama. Kuidagi juhtus nii, et saime soolavaba toidu ja kõigele lisaks oli meie lähedal väike beebi, kes pea kogu lennu väsimatult nuttis. Õnneks Henri magas sügavalt.

Moskva lennujaamas
Moskva lennujaamas

Bangkokki jõudsime kohaliku aja järgi hommikul kell kaheksa. Peale passikontrolli vahetasime pikad riided lühikeste vastu. Vahetasime natuke raha ja sõitsime kahe lennujaama vahel tasuta käiva bussiga Don Mueang lennujaama. Tasuta saab muidugi ainult siis sõita, kui sul on olemas teisest lennujaamast edasilennu piletid. Need tuleb enne bussi peale minemist ette näidata. Loa bussi sisenemiseks annab randme peale löödud tempel :)


Tasuta sõit on lubatud, kui randmele on tempel löödud :)

Lennupileteid ostes sättisin kellaajad nii, et kahe lennu vahele jääks umbes neli tundi. Eks see ole alati natuke riski teema, sest siselennud algavad ja lõpevad teises lennujaamas. Sinna sõit võtab olenevalt transpordiliigist aega 40-60 minutit.
Palju sõltub sellest, kui kiiresti passikontrollist läbi saab jne. Riietevahetamiseks kulub ka mingi aeg. Me istusime bussi peale kaks ja pool tundi enne teise lennu väljumist. Varasemast mäletan, et buss sõidab umbes tund aega, seega meil oli aega piisavalt. Teises lennujaamas oli peale turvakontrolli meil vaja umbes tunnike oodata ja peale tunniajast lendamist maandusime armsas Chiang Rai lennujaamas. Ka seekord oli seal traditsiooniline elav muusika - samamoodi oli siis kui lendasime sinna Heiti ja Tõnisega. Väga mõnusa enesetunde tekitab selline vastuvõtt.


Saabusime Chiang Raisse


Võrratu Põhja-Tai

Esimesed päevad kolmeaastasega Tais

Õhtul käisime kesklinnas ööturul söömas ja niisama uudistamas. Ega me poleks ka viitsinud midagi enamat teha, sest lennud väsitavad ikka korralikult ära. Hommikul magasime nii kaua kuniks und oli. Õigemini seni, kuni Henri ärkas ja meid ka üles ajas. Peale hommikusööki, mis oli täitsa keskpärane, sest olen ka halvemat saanud, otsisime endale tänavalt tuk-tuki ja sõitsime Valget Templit vaatama. Võtsin tuk-tuki suvaliselt tänavalt sellepärast, et nii saab soodsamalt ja tegelikult on selles kuumas õhus mõnus, tuul juukseid sasimas, lahtise sõidukiga sõita. Lapsele ka sobis niimoodi ning edaspidi sõitsimegi ainult tuk-tukiga.


Võrratult särav ja eriline Valge Tempel

Valge Tempel ise on oma hiilguses ikka sama lummav ja särav nagu paar aastat tagasi, kui ma seda koos Heiti ja Tõnisega vaatamas käisin. Nagu ikka oli ümberringi hästi palju hiinlaseid, kes on suhteliselt lärmakad. Templisse saamiseks pidime Liinale kohapealselt turult ostma pikad haaremipüksid, sest lühikeste pükste ja varbavahedega templi territooriumile ei lasta. Üks seltskond saadeti väravast tagasi, sest nad nägid tõesti välja nagu oleks otse rannast tulnud. Õnneks pole detsembris veel liiga palav ning Liina sai pikkade pükstega kenasti hakkama. Seekord uudistasime kohapeal päris palju ringi, sest aega oli terve päev ning Henrilgi oli vist huvitav, sest ei mäleta, et ta oleks pirisenud. Sellel päeval oli seal päris palju inimesi koos peredega. See on tõesti eriline koht, kus on mõnus lihtsalt olla ja mulle tundub, et seal jääb aeg justkui seisma.

 

Pealelõunaks sättisime ennast hotelli tagasi, sest Liina tahtis Henril hoida tavapärast unerežiimi. See tähendab seda, et sõltumata ajavahest üritasime ta sõltuvalt olukorrast keskpäeval lõunaunne panna. Ja peab ütlema, et see toimis ideaalselt. Sest nagu Aasias ikka, põhi (tänava)elu hakkab seal alles umbes kuuest õhtul ning kestab keskööni. Me sättisime kõik oma käigud ka selliselt, et pimeduse saabudes läksime kesklinna ööturule sööma või siis tänavatele uudistama. Isegi kui õhtul pimeduse tõttu midagi väga vaadata ei ole, siis võib niisama mõnes tänavatoidu söögikohas istuda ja mõnusalt aega veeta.

Soovitus!

Tuk-tuk võta rahvarohkest kohast eemal! Kõige soodsamalt saab kaubale mööda sõitva juhiga :)

Kolmandal päeval käisime Khun Korn koske vaatamas, mis peaks väidetavalt üks piirkonna kõrgeimaid olema. Meie võtsime selle tee ette jällegi omal käel, sest nii olime oma aja peremehed ja nii tundus ka põnevam. Kindlasti ka soodsam! Sinna sõiduks võtsin jällegi tänavalt esimese ettejuhtuva tuk-tuki ning sain juhiga üsna kiiresti kaubale. Alguses küsis ta 600 bahti, kuid olime nõus maksma 500 (15 eurot). Nagu selliste diilidega ikka, juht jääb kuskile ootama kuniks klient tagasi tuleb. Maksad teenuse eest alles siis, kui oled hotellis tagasi.

Sõit parklasse kust tuli kose juurde matkata võttis aega umbes tunnikese. Koske polnud väga keeruline leida, kuid matk mööda dzunglirada, mis läks iga meetriga käänulisemaks ja kitsamaks, võttis aega umbes 45 minutit. Sama palju sealt tagasi. Kuid see mõnus nelja ja poole kilomeetrine matk, mis kestis kokku umbes kaks tundi oli seda kõike väärt. Õhtul käisime nn walking street´il uudistamas ja söömas. Hotelli sõitsime tuk-tukiga mis läks maksma 50 bahti. See oli ka soodsaim sõit kogu reisi vältel :)

 

Chiang Rai viimasel päeval võtsime ette pikema sõidu linnast välja- Tai, Laose ja Myanmari piiride ristumiskohta. Juba eelmine kord, kui me oma reisi Chiang Raist alustasime lugesin ma nn Kuldse Kolmnurga (Golden Triangle) kohta. Tundus põnev seista kolme riigi ristumiskohas. Seekord siis võtsime selle koha külastuse ette. Tee peale jäi küla, kus elab Long Neck Kareni kogukond, kus juba viie-aastastele tüdrukutele pannakse rõngad ümber kaela, et kaelad võimalikult pikaks venitada. Täiskasvanud naiste rõngad kaaluvad umbes kaks ja pool või isegi enam kilogrammi. Natuke häris see, et kogu külaelu kontseptsioon oli üles ehitatud nn turistilõksuks ja müük oli natuke ebameeldivalt agressiivne, kuid üldiselt jättis see koht sümpaatse mulje. Seal oli mitu erinevat hõimu, kellest just pikkade kaeltega naised olid hästi sõbralikud ja ei pressinud oma kaupu meile peale. Teised hõimud see-eest panid rohkem rõhku oma nänni müügile.

Seekord käsime vaatamas ka Chian Rai provintsi teist erilist templit mida nimetatakse Siniseks Templiks - jättis samuti meeldejääva mulje, kuid oli tagasihoidlikum kui Valge Tempel. Kuldses kolmnurgas nägime ära Myanmari ja Laose, kusjuures viimasesse pumbatakse tohutult Hiina kapitali. Keset põlde ja tühermaad ehitavad hiinlased uhkeid kasiinosid, hotelle ja kortermaju, kuid natuke arusaamatuks jäi kellele. Lõunat käisime söömas taksojuhi poolt soovitatud tagasihodlikus söögikohas, kus toit oli tõesti imemaitsev. Olime selle söögikoha ainsad kunded ning saime seetõttu personaalse teeninduse igas mõttes.

 

Õhtul käisime Chiang Rai kesklinnas samas kohas söömas, kus me kaks aastat tagasi Heiti ja Tõnisega sõime. Henri sõi kahjuks ainult friikartuleid :) Kuid küll me teda vaikselt harjutame ka midagi muud sööma. See söögikoht asub muideks täpselt Clock Tower´i vastas - seetõttu oli seda lihtne leida.


Põhja-Tai pärl

Kolm päeva Chiang Mais


Chiang Rai bussijaamas

Chiang Maisse sõitsime kohaliku liinibussiga. Pilet kolmele maksis 780 bahti ehk umbes 24 eurot. Sõit kestis lubatud kolme tunni asemel neli ja pool tundi, sest päris pikalt olid laiaulatuslikud teetööd ja just see osa, mis läks üle mägede. Kohale jõudsime umbes pool viis õhtul. Kuna olime natuke tüdinud pikast bussisõidust, siis võtsime esimese ettejuhtuva tuk-tuki ja sõitsime hotelli. Hotell oli meil broneeritud Chiang Mai vanalinna, sest sealt on paljud ööturud kiviviske kaugusel. Ega peretuba väga lihtne leida pole ja me ei taha hotelli peale üle 30 euro öö eest kulutada. Alguses anti meile võti, mis avas toa esimesel korrusel ja oli suitsetajate tuba. Mõtlesin, et mis siis ikka, saame ehk kuidagi hakkama... Kuid me ei saanud veel seljakottegi seljast ära, kui administraator jooksis meile järgi ja ütles, et tal läksid võtmed sassi ning vabandas ette ja taha. Meie õige tuba oli neljandal korrusel, suur ja avar peretuba.


Bussijaamast tuk-tukiga hotelli

Õhtul otsisime üles ööturu, kus asjad ei läinud päris nii nagu soovinuks. Tellisime toidud ära ning Liina läks värsket mahla otsima. Ühel hetkel toodi mulle Tom Yum supp, mida ma ei tellinud. Ma tean, et see on hea supp, kuid mul polnud supi isu. Kui olin oma praetud riisi kanaga kätte saanud toodi lauda äkki mingi suvaline toit, mida me jällegi polnud tellinud. Liina tellis hoopis midagi muud. Saatsime ka selle tagasi ja jäime õiget toitu ootama, mida lõpuks ei tulnudki. Ootasime vist pool tundi kuni kogu see asi lõpuks üle viskas ning me kõndisime lihtsalt minema. Algus polnud kõige parem, kuid kuna kõhud olid tühjad, siis tellisime uued toidud juba hiinlaste käest.


Vahvad kästiöö mänguasjad

Hommikusöök oli hotellis päris okei, isegi palju parem kui eelmises linnas Chiang Rais. Peale hommikusööki võtsime tänavalt tuk-tuki ja sõitsime Doi Suthepi templit vaatama. See pidavat piirkonna kõige püham paik olema. Tempel asub mäe tipus, kuhu sõitsime umbes 50-60 minutit. Sealt oli ka päris ilus vaade kogu linnale. Mäe kõrgus merepinnast on üle tuhande meetri. Tempel oli muidugi ilus, kuid sinna pääsemiseks tuli veel mööda järske treppe ronida. Õhtul käisime jällegi ööturul söömas ning uudistasime niisama turu peal ringi. Seekord sõime teises kohas, kus enamjaolt olid kohalikud. Ja toit oli ka kohe palju parem. Pean lisama, et ööturg on hotellist umbes 2,5 km kaugusel ning kõik korrad sinna ja sealt tagasi käisime jala. Henri on ikka vapper poiss, et kõik need kõndimised vastu pidas :)


Chiang Mai loomaaias

Kolmandal päeval käisime Chiang Mai loomaaias. Kuna see asub linna servas, siis läksime sinna jällegi tuk-tukiga. Loomaaia piletid läksid maksma 950 bahti. Eraldi tuli 250 bahti maksta Panda maja külastamise eest. Loomaaed jättis hästi hea mulje, sest kogu maa-ala on looduslik. Huvitav oli see, et puudusid kõrged aiad ja barjäärid. Külastajaid said loomi toita, selleks pidi muidugi toitu ostma, kuid loomadega oli võimalik luua vahetu kontakt, mis on pigem erandlik kui iseenesest mõistetav. Kaelkirjakud ajasid oma pikad kaelad üle meie peade ja uudistasid sõbralikult kõiki külastajaid. Nägime elus esimest korda päris pandat ja teisi liike, keda meie loomaaias näha ei saa.

 

Ka akvaarium oli väga põnev, eriti tunnelid, kus külastajad olid justkui mere all. Ja jällegi me kõndisime kogu maa-ala läbi ilma, et oleks golfikäru või väikest bussi kasutanud, mida hiinlased olid varmad kasutama. Ōhtul sõime jällegi ööturul, aga seekord tänavatoidu sektoris. Chiang Mais on avastamist palju, kuid enamus põnevaid kohti on siiski linnast väljas. Lähipiirkonnas on autentseid Tai külasid, erinevaid koski, templeid, loodusparke, matkaradu jpm.


Ilmselt Tai kurikuulsaim puuvili - Durian

Meie kolmepäevane seiklus Chiang Mais sai selleks korraks läbi. Järgmisesse sihtkohta Krabisse lendasime otselennuga ja sealt sõidame Koh Lanta saarele, kus veedame 6-päevase rannapuhkuse. Liina juba rääkis, et tahaks varbad sooja vette pista ja niisama päikest võtta :)


Vaikne saareelu

Kuus päeva saarel


Koh Lanta

Koh Lantale ja hotelli jõudsime hilisõhtul pimedas. Esimene mulje oli, et kuhu me nüüd sattusime. Võrreldes Põhja-Taiga ja minu varasema kogemusega teistel Tai saartel oli see saar pime ja vaikne. Öö möödus rahutult, sest väga palav oli. Konditsioneeri ei julgenud ööseks sisse jätta. Kartsime, et saame külma. Hommikul olime väga uimased ja pahurad, kuid peale hommikusööki läks enesetunne natuke paremaks. Merevesi oli hommikul kell kümme küll väga soe, aga mitte nii soe kui Ko Samuil. Päikese võtmisest ei tulnud suurt midagi välja, sest juba kell üksteist ei kannatanud ühe koha peal olla.

Saare elu on Koh Lantal vaikne ja natuke uimane. Kohe esimese päeva hommikul võtsime endale rolleri ja tegime kolmekesi sellega väikse ringi. Peale Henri lõunaund võtsime ette juba natuke pikema sõidu ja leidsime ilusa vaikse ranna, kus käisime ujumas ning veetsime niisama paar tundi aega. Selles lahesopis asuvas rannas oli vesi käekella temperatuurimõõtja järgi 30 kraadi. Kuskilt lugesin, et Tai saartel ongi aasta keskmine veetemperatuur 28 kraadi. Igatahes vesi oli mõnusalt soe ja inimesi ääretult vähe. Ühel päeval kuulsime korra ka eesti keelt, mis jäi ka viimaseks korraks.

Kui ma enne reisi natuke pelgasin, et kuidas me kolmekesi rolleri sõitmisega hakkama saame, siis reaalsuses selgus, et Henrile väga meeldib rolleriga sõita. Laps istus minu ette ja hoidis kogu sõidu aja lenksust korralikult kinnit, igatahes muremõtted kadusid kiiresti. Kusjuures Henri täiega nautis ees istumist, sest tal oli tunne nagu saaks ise rollerit juhtida. Nagu ikka käivad reisil olles eluolu juurde ka tagasilöögid. Tellisime riiete pesuteenuse ja kui puhtad riided kätte saime, siis need haisesid korralikult toiduvalmistamise (loe, rasva) lõhna järgi. Ju nad kuivatasid neid kuskil maja taga oma väliköögi läheduses. Igatahes saatsime need tagasi ning järgmiseks päevaks saime puhtad ja lõhnatud riided tagasi.

Eelviimasel päeval läks kanalisatsioon ka veel umbe, kuid Liina jõudis selle enne parandada kui mina selle avastasin. Samas hotelli personal oli tegelikult väga abivalmis. Hommikusöök oli küll iga päev sama, kuid õnneks oli valikus viis erinevat varianti, mille vahel me ka igal hommikul kombineerisime. Toit muidugi tehakse kohapeal vastavalt tellimusele. Seega saab selle iga kord soojalt kätte. Õhtuti käisime väljas söömas ja nii see kuus päeva saare elu möödus. Võib-olla huvitavam päev oli siis, kui käisime omal käel tiigrikoobast uurimas. Ühel päeval võtsime ette ka nelja saare paaditripi, mis kustumatut muljet küll ei jätnud, kuid mõnus vaheldus oli siiski.


Koh Lanta metsik ilu


Megalinn, China Town ja ujuvturg

Viimased päevad Tais


Tagasi Bangkoki - Krabi lennujaamas

Kella panime hommikul äratama umbes seitsmeks, sest pool kaheksa lubati hommikusööki ning kaheksa läbi viisteist minutit pidi minivan buss meid hotelli eest peale võtma. Nagu see mingi üllatus oleks, aga sööma minnes hommikusöök küll valmis polnud. Kuidagi suutsime neile siiski selgeks teha, et kell kaheksa (meelega vassisin, et meile ajavaru jätta) peame ära minema. Kibekiiresti hakkasid nad igatahes toimetama ning täpselt kell 8.15 astusime bussi.

Nüüd siis saime aru, miks nad igal pool toonitavad, et sõiduaeg varieerub kahest tunnist kolme tunnini. Kui me kuus päeva tagasi hilisõhtul saarele saabusime, siis kuluski lennujaamast hotelli sõitmiseks kaks tundi. Nüüd aga saarelt Krabile kolm tundi. Kuid lennujaama jõudsime siiski kahe ja pooletunnise ajavaruga. Tegime rahulikult oma self check in’i ära iseteenindusautomaadis ja läksime lennujaamast välja, et lähedal asuvas vabaõhu kohvikus natuke süüa.

Ühel hetkel hakkas Liina sahmima ja rabistama: “Kus tema telefon on ja väike kotike on, mille ma talle eelmine kord Myanmarist kingituseks tõin!?”. Igatahes meiega seda kotti polnud.. Jõudsin ainult küsida, et ega tal peale telefoni selles kotis passe (Henri ja tema enda oma) ei olnud. Õnneks passid olid suures seljakotis. Liina jooksis lennujaama tagasi Henri tema sabas. Minuti pärast jooksis Henri juba tagasi ja üüdis kaugelt: ”Nüüd juhtus küll kole asi, emme kotti polnud seal pingi peal!”. Ta rääkis pingist, kus me ennist omi asju kottidesse tagasi sättisime. Siis tuli ka Liina ja kinnitas, et kott koos telefoniga on kadunud. Ise veel mõtlesin, olgu see telefon ja kingitud kott, peamine, et passid alles on.

Kähku haarasin enda ja Henri seljakoti ning kiirustasime lennujaama tagasi, et oma silmaga veenduda kas kott on tõesti kadunud. Igatahes jäime Henriga nende pinkide juurde, kus viimati olime ja Liina läks lennujaama infot otsima. Umbes paari minuti pärast tuli ta tagasi kott näppude vahel ja endal rõõmus nägu peas. Keegi oli selle leides kohe lennujaama infosse viinud. Lõpp hea, kõik hea.

Lend läks kiiresti umbes tunnike ja natuke peale ning olimegi jälle Bangkokis - inglite linnas, kust meie Kagu-Aasia seljakotireis algas. Lennujaamas võtsime takso, sest ei viitsinud ühistranspordiga mässama hakata. Tahtsime kiiresti hotelli saada. Peale hotellis sisseseadmist läksime hinnalinna uudistama. Taksoga oli ka selline lugu, et kohe lennujaama ootealasse sisenedes pakuti taksoteenust hinnaga 1 000 bahti (umbes 30€). Saatsin nad kuu peale, sest mul oli kodutöö tehtud - max hind oleks pidanud olema 350-400 bahti. Igatahes rehmasime käega ja hakkasime uut võimalust otsima, kuni märkasin laeviitasid “Taxi”. Läksime nende järgi ja sattusime suurde ootesaali. Abilise käest saime ootejärjekorra numbri 339. Tablool oli 280 või midagi sellist.

Kümme minutit hiljem oligi meie number ja juba me istusime taksosse, mis viis meid hotelli- 380 bahti ja selle sees teemaks, mis tuleb alati kliendil tasuda. Hotell Chinatown Hotel polnud suurem asi (muuseas see oli sama hotell, kus me peatusime Heiti ja Tõnisega, kui tulime Laosest), kuid ajas asja ära. Peale õhtusööki, pidime tuba vahetama, sest üks hotelli klient otsustas, kas siis meist all- või ülevalpool, oma vannitoas suitsetada. Kogu meie vannituba ja tuba oli vastikut suitsuläbrakat täis ☹️🤬

Hiinalinna külastamine ja selle melu on omaette kogemus ning mälestus, mida sa tahad uuesti ja uuesti kogeda. Seda on raske sõnadesse panna, sest kõik need lõhnad, aroomid, söögid-joogid, värvikirevus ja rahvastepaabel teeb selle linnaosa ägedaks. Mingite allikate järgi on Bangkoki hiina linnaosa maailma suurim väljaspool Hiinat. Mulle tundus, et ka Liinale meeldis kogu see möll ja melu mis seal oli. Henri on maailmakodanikuks vist sündinud, sest ta on kogu selle reisi aja ennast suhteliselt vabalt ja hästi tundnud. Järgmisel päeval käisime uudistamas maailma suurimat ööturgu. Kojulennu päeval külastasime Bangkokist umbes 120 kilomeetrit eemal asuvat ujuvat turgu - ing.k. floating market.

Ujuvturg

Viimane päev Tais

Oeh oli see alles päev..

Pool naljaga pooleks, sai eelmine õhtu tuk-tuki juhiga, kes meid ööturule viis, kokku lepitud, et hommikul kell 10.00 sõidame ujuvat turgu vaatama. Mees oligi kell kümme platsis. Vormistasime ennast hotellist välja, panime seljakotid hoiuruumi ja läksime igaks juhuks veel natuke raha vahetama. Aga mul oli juba eilsest kogu selle jandi osas natuke halb sisetunne. Sõit Bangkokist ujuva turu juurde pidi aega võtma umbes poolteist tundi ja maksma 800 bahti. Kuid sõit kestis umbes kaks ja pool tundi ja oli parasjagu tüütu ning väsitav.

Kui kohale jõudsime palus autojuht meil oodata. Lõpuks siis tuli keegi härra, kes vabandas ette ja taha, et pidime ootama ja palus meid enda juurde laua taha istuma. Andis meile igati mõista, et oleme justkui VIP kliendid jne ja siis pandi lauale pilet paadisõiduks ujuvturule hinnaga 2500 bahti inimene. Mul vajus karp lahti, et mis asja. Bangkoki tuk-tuki mees, kes meile kogu selle tripi sisuliselt kaela määris ei maininud sõnagi selle kohta kui palju paadisõidu eest eraldi tuleb veel maksta. Ütlesin, et meil pole nii palju rahagi kaasas, kuid ärimehel neil oli kohe lahendus olemas - maksta saab ka krediitkaardiga. Saatsin nad pikalt ja ütlesin autojuhile, et sõidame Bangkoki tagasi.

Kui olime autosse istunud, siis hakkas tüüp kohe kuhugi helistama ja proovis siis meie käest teada saada, kui palju me oleme nõus maksma. Ütlesin, et max 1000 bahti, ka see summa oli tegelikult liiga suur, kuid see oligi sisuliselt kogu raha, mis meil bahtides alles veel oli. Lõpuks peale telefonikõnesid ja vaidlemisi ütles autojuht, et ta teab kohta, kus saab ujuva turu juures niisama kõndida ning uudistada. Kümne minutiga jõudsimegi väiksemat sorti linna, kus oli Amphawa Floating Market ja kui hakkasime autot parkima, tuli ei tea kust kohale parkimiskorraldaja, kes oli juhtumisi ka paadisõidu vahendaja (mis tuli hiljem välja).

Ühel hetkel hakkasime kuhugi jalutama, kuid sisetunne ütles, et turg jäi hoopis teisele poole. Jumal teab kuhu ta meid viis ja ei tea kust tuligi järgmisel hetkel mööda jõge mees paadiga. Viimane küsis, et kas tahame templeid ka vaadata. Me ei tahtnud ning kohe peale seda ütles paadimees, et tal on hoopis midagi muud vaja teha ja et me oodaku kohe tuleb teine paat. Tuligi teine paat, kus olid peal kohalikud naised, kes ilmselt olid paati taksona kasutanud, et jõe äärest linna saada. Paadisõit kestis vast 30-40 minutit. Nägime istuvat munka, mõnda vana kalalaeva ja lademetes palmipuulehti jõe kohale kaardumas. Kui linna vahele tagasi jõudsime siis nägime nelja-viite paati, kust siis kaupa müüdi ja oligi Bangkoki suurima ujuvturu külastus läbi.

Kuna kogu see päev, millest pidi kujunema mõnus ja seiklusterohke viimane päev taimaal, oli sisuliselt p****e läinud siis ütlesin autojuhile mida ma sellest kõigest arvan. Ta oli muidugi suhteliselt umbkeelne, kuid sellest sai ta aru, et tuhat bahti selle pooletunnise paadisõidu eest on ebaõiglane. Seda enam, et kui me turul ringi uudistasime, siis ma uurisin teiste paadimeeste käest kui palju pilet otse paadimehe käest ostes maksab. Ja hind oli tunnise sõidu eest 50 bahti!!! Meie aga maksime vahendajale, kes nägi välja nagu kalkar, 1000 bahti. Ega ma enne jonni ei jätnud kui ütlesin autojuhile, et peab parkimiskorraldaja käest pool raha tagasi küsima.

Igatahes palus ta meil autosse istuda ja läks selle kaagiga midagi rääkima. Google translaterit kasutades ütles ta, et maksab viissada tagasi. Ausalt öeldes ega see teadmine päeva palju paremaks ei teinud, aga inimlikul tasandil hakkas natuke parem. Kui olime umbes tunni ajaga (Bangkokki tagasisõiduks kasutas autojuht millegipärast kiirteed) hiinalinna tagasi jõudnud, küsis autojuht, et palju me oleme talle nõus maksma. Ütlesin, et 800 bahti- nii nagu teda vahendanud tuk-tuki juht oli meile hinnaks öelnud. Ta tegi silmad suureks ja ütles, et tal on juba ainult sõidukulu 1600 bahti. Ma vastasin ükskõikselt, et helistagu oma sõbrale.

Hiljem tuli välja, et see oli hoopis tema vend. Igatahes hiinalinna tagasi jõudes hakkas meil autojuhist hale, sest ilmselgelt oli ta tanki pandud. Vaesekese vend parseldas jumal teab, mis motiividel ta meile terveks päevaks autojuhiks 800 bahti eest ja kõigele lisaks polnud ta varem selles linnas käinud, kus ujuvturg asus. Sellepärast siis ka võttis sinnasõit aega kaks ja pool tundi. Maksime talle tuhat bahti ja läksime sõpradena lahku. Võtsime hotellist oma seljakotid ja sõitsime lennujaama. Vahepeal tuli rongi vahetada ning puht juhuslikult leidsime ägeda söögikoha, kus 300 bahti inimene sai nii palju süüa kui jaksasid (lisaks said ise kõike valmistada). Lennujaamas käis kõik kiiresti, sest olin varem Online Check-in’i ära teinud ning lennujaamas pidime mobiilist ainult piletit näitama.

Kahe ja poole nädalane Tai reis saigi selleks korraks läbi..

  • See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.