Tai 2019 - Chiang Rai
Artikli sisukord
Võrratu Põhja-Tai
Esimesed päevad kolmeaastasega Tais
Õhtul käisime kesklinnas ööturul söömas ja niisama uudistamas. Ega me poleks ka viitsinud midagi enamat teha, sest lennud väsitavad ikka korralikult ära. Hommikul magasime nii kaua kuniks und oli. Õigemini seni, kuni Henri ärkas ja meid ka üles ajas. Peale hommikusööki, mis oli täitsa keskpärane, sest olen ka halvemat saanud, otsisime endale tänavalt tuk-tuki ja sõitsime Valget Templit vaatama. Võtsin tuk-tuki suvaliselt tänavalt sellepärast, et nii saab soodsamalt ja tegelikult on selles kuumas õhus mõnus, tuul juukseid sasimas, lahtise sõidukiga sõita. Lapsele ka sobis niimoodi ning edaspidi sõitsimegi ainult tuk-tukiga.
Võrratult särav ja eriline Valge Tempel
Valge Tempel ise on oma hiilguses ikka sama lummav ja särav nagu paar aastat tagasi, kui ma seda koos Heiti ja Tõnisega vaatamas käisin. Nagu ikka oli ümberringi hästi palju hiinlaseid, kes on suhteliselt lärmakad. Templisse saamiseks pidime Liinale kohapealselt turult ostma pikad haaremipüksid, sest lühikeste pükste ja varbavahedega templi territooriumile ei lasta. Üks seltskond saadeti väravast tagasi, sest nad nägid tõesti välja nagu oleks otse rannast tulnud. Õnneks pole detsembris veel liiga palav ning Liina sai pikkade pükstega kenasti hakkama. Seekord uudistasime kohapeal päris palju ringi, sest aega oli terve päev ning Henrilgi oli vist huvitav, sest ei mäleta, et ta oleks pirisenud. Sellel päeval oli seal päris palju inimesi koos peredega. See on tõesti eriline koht, kus on mõnus lihtsalt olla ja mulle tundub, et seal jääb aeg justkui seisma.
Pealelõunaks sättisime ennast hotelli tagasi, sest Liina tahtis Henril hoida tavapärast unerežiimi. See tähendab seda, et sõltumata ajavahest üritasime ta sõltuvalt olukorrast keskpäeval lõunaunne panna. Ja peab ütlema, et see toimis ideaalselt. Sest nagu Aasias ikka, põhi (tänava)elu hakkab seal alles umbes kuuest õhtul ning kestab keskööni. Me sättisime kõik oma käigud ka selliselt, et pimeduse saabudes läksime kesklinna ööturule sööma või siis tänavatele uudistama. Isegi kui õhtul pimeduse tõttu midagi väga vaadata ei ole, siis võib niisama mõnes tänavatoidu söögikohas istuda ja mõnusalt aega veeta.
Soovitus!
Tuk-tuk võta rahvarohkest kohast eemal! Kõige soodsamalt saab kaubale mööda sõitva juhiga :)
Kolmandal päeval käisime Khun Korn koske vaatamas, mis peaks väidetavalt üks piirkonna kõrgeimaid olema. Meie võtsime selle tee ette jällegi omal käel, sest nii olime oma aja peremehed ja nii tundus ka põnevam. Kindlasti ka soodsam! Sinna sõiduks võtsin jällegi tänavalt esimese ettejuhtuva tuk-tuki ning sain juhiga üsna kiiresti kaubale. Alguses küsis ta 600 bahti, kuid olime nõus maksma 500 (15 eurot). Nagu selliste diilidega ikka, juht jääb kuskile ootama kuniks klient tagasi tuleb. Maksad teenuse eest alles siis, kui oled hotellis tagasi.
Sõit parklasse kust tuli kose juurde matkata võttis aega umbes tunnikese. Koske polnud väga keeruline leida, kuid matk mööda dzunglirada, mis läks iga meetriga käänulisemaks ja kitsamaks, võttis aega umbes 45 minutit. Sama palju sealt tagasi. Kuid see mõnus nelja ja poole kilomeetrine matk, mis kestis kokku umbes kaks tundi oli seda kõike väärt. Õhtul käisime nn walking street´il uudistamas ja söömas. Hotelli sõitsime tuk-tukiga mis läks maksma 50 bahti. See oli ka soodsaim sõit kogu reisi vältel :)
Chiang Rai viimasel päeval võtsime ette pikema sõidu linnast välja- Tai, Laose ja Myanmari piiride ristumiskohta. Juba eelmine kord, kui me oma Laose reisi Chiang Raist alustasime lugesin ma nn Kuldse Kolmnurga (Golden Triangle) kohta. Tundus põnev seista kolme riigi ristumiskohas. Seekord siis võtsime selle koha külastuse ette. Tee peale jäi küla, kus elab Long Neck Kareni kogukond, kus juba viie-aastastele tüdrukutele pannakse rõngad ümber kaela, et kaelad võimalikult pikaks venitada. Täiskasvanud naiste rõngad kaaluvad umbes kaks ja pool või isegi enam kilogrammi. Natuke häris see, et kogu külaelu kontseptsioon oli üles ehitatud nn turistilõksuks ja müük oli natuke ebameeldivalt agressiivne, kuid üldiselt jättis see koht sümpaatse mulje. Seal oli mitu erinevat hõimu, kellest just pikkade kaeltega naised olid hästi sõbralikud ja ei pressinud oma kaupu meile peale. Teised hõimud see-eest panid rohkem rõhku oma nänni müügile.
Seekord käsime vaatamas ka Chian Rai provintsi teist erilist templit mida nimetatakse Siniseks Templiks - jättis samuti meeldejääva mulje, kuid oli tagasihoidlikum kui Valge Tempel. Kuldses kolmnurgas nägime ära Myanmari ja Laose, kusjuures viimasesse pumbatakse tohutult Hiina kapitali. Keset põlde ja tühermaad ehitavad hiinlased uhkeid kasiinosid, hotelle ja kortermaju, kuid natuke arusaamatuks jäi kellele. Lõunat käisime söömas taksojuhi poolt soovitatud tagasihodlikus söögikohas, kus toit oli tõesti imemaitsev. Olime selle söögikoha ainsad kunded ning saime seetõttu personaalse teeninduse igas mõttes.
Õhtul käisime Chiang Rai kesklinnas samas kohas söömas, kus me kaks aastat tagasi Heiti ja Tõnisega sõime. Henri sõi kahjuks ainult friikartuleid :) Kuid küll me teda vaikselt harjutame ka midagi muud sööma. See söögikoht asub muideks täpselt Clock Tower´i vastas - seetõttu oli seda lihtne leida.