Tai 2019 - Bangkok
Artikli sisukord
Megalinn, China Town ja ujuvturg
Viimased päevad Tais
Tagasi Bangkoki - Krabi lennujaamas
Kella panime hommikul äratama umbes seitsmeks, sest pool kaheksa lubati hommikusööki ning kaheksa läbi viisteist minutit pidi minivan buss meid hotelli eest peale võtma. Nagu see mingi üllatus oleks, aga sööma minnes hommikusöök küll valmis polnud. Kuidagi suutsime neile siiski selgeks teha, et kell kaheksa (meelega vassisin, et meile ajavaru jätta) peame ära minema. Kibekiiresti hakkasid nad igatahes toimetama ning täpselt kell 8.15 astusime bussi.
Nüüd siis saime aru, miks nad igal pool toonitavad, et sõiduaeg varieerub kahest tunnist kolme tunnini. Kui me kuus päeva tagasi hilisõhtul saarele saabusime, siis kuluski lennujaamast hotelli sõitmiseks kaks tundi. Nüüd aga saarelt Krabile kolm tundi. Kuid lennujaama jõudsime siiski kahe ja pooletunnise ajavaruga. Tegime rahulikult oma self check in’i ära iseteenindusautomaadis ja läksime lennujaamast välja, et lähedal asuvas vabaõhu kohvikus natuke süüa.
Ühel hetkel hakkas Liina sahmima ja rabistama: “Kus tema telefon on ja väike kotike on, mille ma talle eelmine kord Myanmarist kingituseks tõin!?”. Igatahes meiega seda kotti polnud.. Jõudsin ainult küsida, et ega tal peale telefoni selles kotis passe (Henri ja tema enda oma) ei olnud. Õnneks passid olid suures seljakotis. Liina jooksis lennujaama tagasi Henri tema sabas. Minuti pärast jooksis Henri juba tagasi ja üüdis kaugelt: ”Nüüd juhtus küll kole asi, emme kotti polnud seal pingi peal!”. Ta rääkis pingist, kus me ennist omi asju kottidesse tagasi sättisime. Siis tuli ka Liina ja kinnitas, et kott koos telefoniga on kadunud. Ise veel mõtlesin, olgu see telefon ja kingitud kott, peamine, et passid alles on.
Kähku haarasin enda ja Henri seljakoti ning kiirustasime lennujaama tagasi, et oma silmaga veenduda kas kott on tõesti kadunud. Igatahes jäime Henriga nende pinkide juurde, kus viimati olime ja Liina läks lennujaama infot otsima. Umbes paari minuti pärast tuli ta tagasi kott näppude vahel ja endal rõõmus nägu peas. Keegi oli selle leides kohe lennujaama infosse viinud. Lõpp hea, kõik hea.
Lend läks kiiresti umbes tunnike ja natuke peale ning olimegi jälle Bangkokis - inglite linnas, kust meie Kagu-Aasia seljakotireis algas. Lennujaamas võtsime takso, sest ei viitsinud ühistranspordiga mässama hakata. Tahtsime kiiresti hotelli saada. Peale hotellis sisseseadmist läksime hinnalinna uudistama. Taksoga oli ka selline lugu, et kohe lennujaama ootealasse sisenedes pakuti taksoteenust hinnaga 1 000 bahti (umbes 30€). Saatsin nad kuu peale, sest mul oli kodutöö tehtud - max hind oleks pidanud olema 350-400 bahti. Igatahes rehmasime käega ja hakkasime uut võimalust otsima, kuni märkasin laeviitasid “Taxi”. Läksime nende järgi ja sattusime suurde ootesaali. Abilise käest saime ootejärjekorra numbri 339. Tablool oli 280 või midagi sellist.
Kümme minutit hiljem oligi meie number ja juba me istusime taksosse, mis viis meid hotelli- 380 bahti ja selle sees teemaks, mis tuleb alati kliendil tasuda. Hotell Chinatown Hotel polnud suurem asi (muuseas see oli sama hotell, kus me peatusime Heiti ja Tõnisega, kui tulime Laosest), kuid ajas asja ära. Peale õhtusööki, pidime tuba vahetama, sest üks hotelli klient otsustas, kas siis meist all- või ülevalpool, oma vannitoas suitsetada. Kogu meie vannituba ja tuba oli vastikut suitsuläbrakat täis ☹️?
Hiinalinna külastamine ja selle melu on omaette kogemus ning mälestus, mida sa tahad uuesti ja uuesti kogeda. Seda on raske sõnadesse panna, sest kõik need lõhnad, aroomid, söögid-joogid, värvikirevus ja rahvastepaabel teeb selle linnaosa ägedaks. Mingite allikate järgi on Bangkoki hiina linnaosa maailma suurim väljaspool Hiinat. Mulle tundus, et ka Liinale meeldis kogu see möll ja melu mis seal oli. Henri on maailmakodanikuks vist sündinud, sest ta on kogu selle reisi aja ennast suhteliselt vabalt ja hästi tundnud. Järgmisel päeval käisime uudistamas maailma suurimat ööturgu. Kojulennu päeval külastasime Bangkokist umbes 120 kilomeetrit eemal asuvat ujuvat turgu - ing.k. floating market.
Ujuvturg
Viimane päev Tais
Oeh oli see alles päev..
Pool naljaga pooleks, sai eelmine õhtu tuk-tuki juhiga, kes meid ööturule viis, kokku lepitud, et hommikul kell 10.00 sõidame ujuvat turgu vaatama. Mees oligi kell kümme platsis. Vormistasime ennast hotellist välja, panime seljakotid hoiuruumi ja läksime igaks juhuks veel natuke raha vahetama. Aga mul oli juba eilsest kogu selle jandi osas natuke halb sisetunne. Sõit Bangkokist ujuva turu juurde pidi aega võtma umbes poolteist tundi ja maksma 800 bahti. Kuid sõit kestis umbes kaks ja pool tundi ja oli parasjagu tüütu ning väsitav.
Kui kohale jõudsime palus autojuht meil oodata. Lõpuks siis tuli keegi härra, kes vabandas ette ja taha, et pidime ootama ja palus meid enda juurde laua taha istuma. Andis meile igati mõista, et oleme justkui VIP kliendid jne ja siis pandi lauale pilet paadisõiduks ujuvturule hinnaga 2500 bahti inimene. Mul vajus karp lahti, et mis asja. Bangkoki tuk-tuki mees, kes meile kogu selle tripi sisuliselt kaela määris ei maininud sõnagi selle kohta kui palju paadisõidu eest eraldi tuleb veel maksta. Ütlesin, et meil pole nii palju rahagi kaasas, kuid ärimehel neil oli kohe lahendus olemas - maksta saab ka krediitkaardiga. Saatsin nad pikalt ja ütlesin autojuhile, et sõidame Bangkoki tagasi.
Kui olime autosse istunud, siis hakkas tüüp kohe kuhugi helistama ja proovis siis meie käest teada saada, kui palju me oleme nõus maksma. Ütlesin, et max 1000 bahti, ka see summa oli tegelikult liiga suur, kuid see oligi sisuliselt kogu raha, mis meil bahtides alles veel oli. Lõpuks peale telefonikõnesid ja vaidlemisi ütles autojuht, et ta teab kohta, kus saab ujuva turu juures niisama kõndida ning uudistada. Kümne minutiga jõudsimegi väiksemat sorti linna, kus oli Amphawa Floating Market ja kui hakkasime autot parkima, tuli ei tea kust kohale parkimiskorraldaja, kes oli juhtumisi ka paadisõidu vahendaja (mis tuli hiljem välja).
Ühel hetkel hakkasime kuhugi jalutama, kuid sisetunne ütles, et turg jäi hoopis teisele poole. Jumal teab kuhu ta meid viis ja ei tea kust tuligi järgmisel hetkel mööda jõge mees paadiga. Viimane küsis, et kas tahame templeid ka vaadata. Me ei tahtnud ning kohe peale seda ütles paadimees, et tal on hoopis midagi muud vaja teha ja et me oodaku kohe tuleb teine paat. Tuligi teine paat, kus olid peal kohalikud naised, kes ilmselt olid paati taksona kasutanud, et jõe äärest linna saada. Paadisõit kestis vast 30-40 minutit. Nägime istuvat munka, mõnda vana kalalaeva ja lademetes palmipuulehti jõe kohale kaardumas. Kui linna vahele tagasi jõudsime siis nägime nelja-viite paati, kust siis kaupa müüdi ja oligi Bangkoki suurima ujuvturu külastus läbi.
Kuna kogu see päev, millest pidi kujunema mõnus ja seiklusterohke viimane päev taimaal, oli sisuliselt p****e läinud siis ütlesin autojuhile mida ma sellest kõigest arvan. Ta oli muidugi suhteliselt umbkeelne, kuid sellest sai ta aru, et tuhat bahti selle pooletunnise paadisõidu eest on ebaõiglane. Seda enam, et kui me turul ringi uudistasime, siis ma uurisin teiste paadimeeste käest kui palju pilet otse paadimehe käest ostes maksab. Ja hind oli tunnise sõidu eest 50 bahti!!! Meie aga maksime vahendajale, kes nägi välja nagu kalkar, 1000 bahti. Ega ma enne jonni ei jätnud kui ütlesin autojuhile, et peab parkimiskorraldaja käest pool raha tagasi küsima.
Igatahes palus ta meil autosse istuda ja läks selle kaagiga midagi rääkima. Google translaterit kasutades ütles ta, et maksab viissada tagasi. Ausalt öeldes ega see teadmine päeva palju paremaks ei teinud, aga inimlikul tasandil hakkas natuke parem. Kui olime umbes tunni ajaga (Bangkokki tagasisõiduks kasutas autojuht millegipärast kiirteed) hiinalinna tagasi jõudnud, küsis autojuht, et palju me oleme talle nõus maksma. Ütlesin, et 800 bahti- nii nagu teda vahendanud tuk-tuki juht oli meile hinnaks öelnud. Ta tegi silmad suureks ja ütles, et tal on juba ainult sõidukulu 1600 bahti. Ma vastasin ükskõikselt, et helistagu oma sõbrale.
Hiljem tuli välja, et see oli hoopis tema vend. Igatahes hiinalinna tagasi jõudes hakkas meil autojuhist hale, sest ilmselgelt oli ta tanki pandud. Vaesekese vend parseldas jumal teab, mis motiividel ta meile terveks päevaks autojuhiks 800 bahti eest ja kõigele lisaks polnud ta varem selles linnas käinud, kus ujuvturg asus. Sellepärast siis ka võttis sinnasõit aega kaks ja pool tundi. Maksime talle tuhat bahti ja läksime sõpradena lahku. Võtsime hotellist oma seljakotid ja sõitsime lennujaama. Vahepeal tuli rongi vahetada ning puht juhuslikult leidsime ägeda söögikoha, kus 300 bahti inimene sai nii palju süüa kui jaksasid (lisaks said ise kõike valmistada). Lennujaamas käis kõik kiiresti, sest olin varem Online Check-in’i ära teinud ning lennujaamas pidime mobiilist ainult piletit näitama.
Kahe ja poole nädalane Tai reis saigi selleks korraks läbi..
- << Eelmine
- Järgmine