Myanmar 2019
Artikli sisukord
Tellisime takso sellise arvestusega, et 2h enne lendu oleksime lennujaamas, kuid jõudsime sinna umbes tund enne väljalendu. Tartu maanteel vahetult enne lennujaama oli toimunud avarii ning kogu liiklus lihtsalt seisis. Korraks käis nõks läbi - kas ikka jõuame õigeks ajaks lennujaama. Õnneks jõudsime, kuid juba enne passi- ja turvakontrolli suutsin ma oma pardakaardid ära kaotada :) No ei leidnud neid üles. Õnneks lahenes olukord kiiresti. Kõige tipuks jäime me kohvikus jutustama, kuniks üle lennujaama meid lennule kutsuti - polegi varem nii juhtunud.
Lend Moskvasse läks üllatavalt kiirelt. Moskvas tuli meil 6 tundi järgmist lendu oodata, mis oli paras väljakutse. Seremetjevo lennujaam on vist üks maailma igavamaid. Teenindajad mossis ja tossis nägudega. Söögid-joogid on seal väga kallid - toidu maitse nii ja naa jne. Ega seal midagi väga teha ka polnud. Tegime umbes poole tunniga lennujaamale tiiru peale ning ülejäänud aeg mängisime kaarte ja tiksusime niisama.
Kohanemine
Mandalay
Moskva-Bangkok lend oli nagu pikk lend ikka. Magada väga ei saa ning lennukitoit oli alla igasugust arvestust. Ei hakka isegi rääkima sellest, et karastavat õlle jms ei pakutud. Aga Bangkokis tervitas meid juba eelnevast korrast tuttav kuumus ning Aasiale omapärased aroomid. Lend Mandalaysse läks alles kuue tunni pärast.
Peale passikontrolli vahetasime pikad riided lühikeste vastu ning sõitsime rongiga lennujaamast kesklinna. Kaua söögikohta ei otsinud, kõhud olid tühjad ning hirmus külma õlle isu oli. Tagantjärgi mõeldes läks aeg isegi suhteliselt kiiresti. Viimased kaks tundi olime linna teises lennujaamas. Mingil imekombel oli Heiti meile saanud VIP lounge piletid mis võimaldasid meil Bangkok Airlaines lounge’s istuda ning nautida erinevaid suupisteid ja muu paremat.
Esimene positiivne üllatus oli lennul Bangkokist Mandalaysse. Sellel poolteist tundi kestval lennul pakuti vist maailma parimat lennukitoitu - krevetid (mitte segamini ajada pisikeste kreveti algetega) riisiga, kõrvale erinevad lisandid ning lõpetuseks papaia ampsud. Lennujaamas käis kõik suhteliselt kiiresti. Vahetasime seal natuke raha, võtsime endile kohalikud kõnekaardid ning läksime taksot otsima. Hotelli A1, mille olin ette ära broneerinud, jõudsime juba pimedas. Õhtul tegime põgusalt linnaga tutvust, sõime õhtust, tegime mõned õlled ning läksime suhteliselt varakult magama ära.
Hommikul ärkasime paistes silmadega, sest 38 tunni jooksul olime sügavalt magada saanud kõigest mõned tunnid. Hommikusöök oli hotellis täielik jama - saadaval oli kolm kuivetunud praemuna ning mõned halliks läinud vorstikesed. Kuidagi jagasime need omavahel siiski ära :) Peale olematut hommikusööki läksime raha vahetama ning kohe hakkasid üllatused pihta...
Tuleb välja, et kohalikus pangas (KBZ pank) saab üks inimene päevas korraga vahetada ainult 100 eurot. Vahetasime igaüks sada eurot ära ning läksime sama panga järgmist filiaali otsima. Seal üllatused jätkusid. Sama panga teises filiaalis saime kolme peale sada eurot vahetada.. Olime juba päris ärevil, kuniks komistasime mingile uuele pangale otsa, mille nime ma enam kahjuks ei mäleta. Seal saime kõik ülejäänud raha ära vahetada. See päev ei jõudnudki rohkem midagi teha ja eks me olime pikast lennust ja ootamistest ka päris väsinud.
1 euro = 1 680 kyati
Gokteik viadukt
Teisel päeval käisime Gokteik raudteeviadukti vaatamas. Eelmise päeva õhtul tellisime läbi hotelli admini hommikuks takso, et sellega Nauang Peng’i sõita (umbes 140 km kaugusel). Seal pidime rongi peale hüppama, et seejärel rongiga Mandalaysse tagasi sõita. Hommikul oli takso kohal nagu kokku lepitud. Kui olime umbes kolm tundi ära sõitnud hakkasin ma Google mapsis näpuga järge ajama, sest linn kuhu pidime sõitma oli hotelli väitel kolme tunni kaugusel. Kuid seal kus me parasjagu olime, oli julgelt veel üle tunni või enamgi veel sõita :)
Äkitselt keeras juht lambist suurelt teel maha ning hakkas täiesti olematus suunas sõitma. Heiti ütles selle peale: "Ahh küllap autojuht teab kuhu minna!". Lõpuks keerasime mingile kruusateele ning siis olin kindel, et Nuang Pengi me ei jõua. Ja ei jõudnudki, sest jõudsime külasse nimega Kok Teik, kust rong küll sõidab läbi, kuid seal pole raudteejaama, et rongi peale hüpata.
Võtsin kõne hotelli ja ütlesin neile mida ma sellest arvan, kuid lõpuks leppisime hotelliga kokku, et me vaatame seal külas natuke ringi ning sõidame sama taksoga Mandalaysse tagasi. Kui me oleks taksol lasknud ära minna, siis poleks meil mingit võimalust olnud sealt ära saada. Hea kui sinna külla üldse mõni sõiduk satub, rääkimata taksost. Õnneks taskojuhil polnud selle vastu midagi. Tuli isegi koos meiega viadukti vaatama.
Kuulus viadukt, omal ajal Myanmary kõrgeim, oli kohe selle küla vahetus läheduses. Otsustasime, et kui me ei saa sellest rongiga üle sõita, siis vähemalt lähme seda vaatama.
Olime natuke aega jalutanud kui Tõnn ja Heiti, kes minust paarsada meetrit eespool jalutasid, hakkasid kättega vehkima ning hüüdsid, et ma hakkaks siva jooksma, sest rong ootab meid. Ma olin kindel, et see on lihtsalt loll nali ning jalutasin rahulikult edasi - ise veel mõtlesin, et mis kuradi rong ja veel ootab meid..
Aga seal see oli - pisike rongike. Rong mis veab turiste, keda sinna minivan'idega veetakse, ainult nädalavahetusel (selle fakti saime teada hotelli admini käest alles järgmisel päeval) ootas meid. Võib öelda, et meil jällegi joppas :) ning kokkuvõttes saime üle viadukti veel kaks korda sõita. Päeva teises pooles sõitsime taksoga Mandalaysse tagasi ning kogu see seiklus läks meile maksma 80 000 kyats’i.
Mandalay Royal Palace - U Bein bridge - Mandalay hill
Viimase päeva veetsime Mandalay vaatamisväärsusi külastades. Hommikul tellisime hotelli admini kaudu eratakso (55 000 kyats’i). Taksot oodates selgus, et autojuht oli admin (hr. Su) ise. Sama tegelane kes meile Gokteik tripi organiseerida aitas. Esimese asjana küsis, kas kõik on OK? :) Ilmselt tal endal ka süda valutas natuke sellepärast, et meie Gokteiki trip natuke tuksi läks.
Terve päeva vedas Su meid erinevatesse kohtadesse. Sellel ajal, kui meie uudistasime, oli tema autos ja ootas. Ei meenu, et ta oleks meid kordagi tagant utsitanud, et tal on kiire jne. Saime tänu talle nii mõndagi huvitavat Birma (tema jaoks on riigi nimi justnimelt Birma mitte Myanmar) kohta teada - üldiselt on inimsed seal väga vaesed, koolis käiakse napp põhikooli osa ning kohe peale kooli minnakse tööle, et vanemaid aidata. Siis veel näiteks ka seda, et munkade autodel on lausa oma numbrimärgi värv jne. Saime teada, kui palju on hotelli admini palk, mis on umbes neljandik (14 000 kyats´i) sellest, kui palju maksime talle teenuse eest ja veel palju muud.
Päeva jooksul külastasime Mandaly vanimat Shwenandaw Monastery puidust tehtud kloostrit, Mandalay Kuninga paleed, mis jättis hea mulje ning mis on ikka tohutul maa-alal. Mandalay mäge, mille järgi sai linn kunagi ammu omale nime. Õhtul käisime U Bein sillal päikeseloojangut vaatamas ning enne seda külastasime maailma suurimat raamatut (Kuthodaw pagoda). Veel käisime vaatamas pagoodi Maha Myat Muni, kus on kullalehtedega Buddha kuju, mis kaalub nüüdseks juba 8 tonni ning selle kaal aina kasvab, sest sellele kleebitakse iga päev uusi kullast lehti juurde. Kusjuures kullast lehti saavad kleepida ainult mehed, naised seda teha ei saa ja ei tohi. Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva ning tutvusime linnaosadega, kus veel käinud polnud.
Järgmiseks ootas meid ees juba templitelinn Bagan..
Sõidupäev
Mandalay-Bagan
Sõidupäeva hommikul magasime kuniks und jätkus. Sõime juba natuke vastikuks muutunud hommikusöögi ja läksime raha vahetama. Alustasime samast pangast, kust eelmine kord, kuid raha me seal vahetada ei saanud. Lõpuks ei saanudki aru, miks me ei saanud. Kuid õnneks olid nad lahkelt nõus juhatama kohta, kus me saime oma rahad ära vahetatud. Ei saanudki aru miks nad ei võinud meile kohe esimesel päeval seda nurgatagust kohta soovitada :) Aga rahavahetuspuntk ise asus rauast piirdeaiaga kõrvaltänaval. Korraks oli kõhe tunne, kitsas tänav ja piirdeaed lisasid natuke kõdesust juurde, et mis nüüd juhtuma hakkab :)) Kuid kogu protsess läks sujuvalt, ei mingeid passe ega muid küsimusi.
Seejärel lõime linna peal niisama aega surnuks. Keskpäeval võttis 16-kohaline buss meid kesklinnast peale ning järgmised 5 tundi oli suhteliselt nüri bussisõit. Linnast välja sõites oli pea iga nurga peal peatus. Küll tõsteti bussi mingeid külmakaste ja jumal teab mida inimesed olid linnast kaasa ostnud, või siis soovisid bussiga oma lähedastele saata. Nii see kohaliku transpordi värk siin lihtsalt käib :) Kuskil poolel maal Bagani, in the middle of nowhere, oli söögipeatus. Toit mida seal pakuti oli ikka päris jube - lahja supilurr, millel polnud ei tegu ega maitset. Peale pausi olid teeolud juba rohkem Myanmari nägu - käänulised, kitsad ja suhteliselt nadis seisus.
Hilja õhtul jõudsime lõpuks bussijaama, mis oli oma kümmekond kilomeetrit enne Bagani. Hotelli broneerisime me Old Baganis ning valikul puhul lähtusime sellest, kus on rohkem elu ja kus on enam söögikohti. Old Bagani saamiseks tuli bussijaamast takso võtta. Omal käel oleks ka ilmselt saanud, kuid olime viie-kuuetunnisest bussisõidust juba üksjagu tüdinenud.
Olime just bussist välja saanud, kui taksojuhid meie ümber nagu “kärbsed ümber teatud koogi” tiirlesid. Alguses lajatati kohe hinnaks 25 000 kyti (14,88 eurot). Ütlesin, et hind on kallis. Pakkusin, et maksame 20 000 (11,9 eurot). Taksojuht saatis meid näiliselt kukele. Kui selja keerasime ja tegime näo "ahh.. me vaatame bussijaamas ringi ning eks paistab kas meil üldse taksot vaja on", siis kõik muutus.. :) Kohe kukkus hind 22 000 peale. Tegime näo, et meid see pakkumine ei huvita ning läksime tualetti otsima. Peale sehkendusi, natuke turskema ning kandilisema näoga ja rahvuselt pigem hiinlast meenutava taksojuhtide bossiga, istusime taksosse ja sõitsime hotelli 20 000 kyti eest :) Enne veel, kui hotelli jõudsime, tuli Bagani piirkonda sisenemiseks maksta 25 000 kohalikku raha näo eest.
Kuid hotell oli ilus. Heiti nägi ka päris palju vaeva selle leidmiseks. Enne seda tuli mitu tundi internetis läbi kammida tohutul hulgal hotelle. Saadavus oli iseenesest päris hea, kuid ühel juhul ei meeldinud asukoht, teisel juhul hind ja ega kolmeseid tube pole ka tegelikult liiga palju saadaval. Meie hinnangul võiks see olla suisa butiikhotell. Kogu sisustus jms nägi läbimõeldud välja. Lobbys oli mõnusalt hubane ja kodune ning teenindus personaalne ja meeldiv - ning nagu ikka tervitusjoogid ja puha. Võib olla tuli see sellest, et olime hotelli ainsad kliendid, kuid me jäime siiski selle versiooni juurde, et nad lihtsalt kohtlevadki oma kliente selliselt.
Bagan
Peale sisseseadmist läksime linnaga tutvuma ning õhtust sööma. Väljas oli juba pime, kuid nagu Aasias ikka õhtul just elu seal pihta hakkabki. Leidsime kesklinnas mõnusa ja õdusa koha kus süüa ning järgnevate päevade plaane teha. Väga kaua see õhtu väljas ei istunud, olime bussisõidust sutheliselt väsinud ning pealegi tegi mu selg natuke haiget - vana häda, mis tuli halval ajal kimbutama. Õnneks saatis Liina mulle läbi messengeri võimlemisharjutused ning hotelli jõudes võtsin ma pooletunnise võimlemise ka kohe käsile. Etteruttavalt võin öelda, et paari päevaga sain võimeldes seljavalust lahti.
Hommikusööki pakutakse selles hotellis avatud katuseterassil, kust on vaated piirkonna templitele. Nüüd tundsime ennast veel suuremate staaridena, sest meie ärkamist ootas vist terve personal. Kui hakkasime hommikusöögile sättima, hakkas kogu hotelli personal kibekiiresti tegutsema. Trepil, mis katusele viis, meid juba oodati. Tundus küll, et kogu töötav personal oli meid tervitama palutud. Natuke ebamugav isegi oli selline tähelepanu :)
Terassi kõige parema vaatega kohas oli kaetud laud kolmele. Toit oli võrdluses Mandaly A1 hotelliga ikka hoopis teisest klassist. Kuna päike ajas silmad kissitama organiseeriti kohe kibekiiresti päikesevarjud jne. Polegi nii personaalselt teenindust Kagu-Aasias varem saanud. Me tundsime ennast vägagi VIP-idena :)
Peale hommikusööki võtsime elektrirollerid ja läksime admini poolt soovitatud templeid otsima. Esimene kord Bagani tulles ning ringi sõites on iga meeter vinge. Oh.. ja ah.. saadab igat vaadet, kuid mingi hetk hakkaks kõik nagu korduma. Ahjaa.., kui olime ilusates värvides põõsa või puu juurde jõudnud sõitis meie juurde kohalik noormees ja pakkus oma abi pildistamisel. Kui pilt tehtud ei saanud me arugi, kui juba istusime rolleritele ning sõitsime tema järgi templi juurde, mille otsa pidavat saama ronida.
Hiljem alles selgus, et tema huvi polnud meile templeid näidata vaid oma kaupa müüa. Üldiselt on kõik templid Unesco ja kohaliku Muinsuskaitseameti poolt suletud. Veel vähem saab kuhugi otsa ronida. Kuid tempel kuhu kohalik noormees meid viis, selle otsa sai. Me ei jätnud seda võimalust kasutama. Tegemist oli väikse templiga, kuid seda me sellel hetkel veel ei teadnud - polnud lihtsalt suuri veel näinud. Tegime mõned fotod ja peagi sai selgeks, et meile templi tutvustamise osas oli tal tagamõte...
...kui noormes oma joonistused lahti rullis, siis need olid tõesti natuke ilusamad, kui ühes teises kohas. Kuid natuke liiga suures formaadis ning minul jäi ost sooritamata. Kuid Tõnisel hakkas vist temast hale ning peale pooletunnist müügitööd sai noormees oma tasu kätte. Hiljem, kui piirkonnas ringi sõitsime oli pea iga templi juures mõni või mitu müüjat, kes üritasid sama kaupa meile maha müüa. Kuid meil oli kaup tehtud ja saime ilma süümepiinadeta kõik pakkumised tagasi lükata. Mõne suurema templi juures oli nagu ikka korralik turg või siis turistilõks, kust sai pea kõike osta. Mulle hakkasid silma tullekellad, mille heli oli mõnusalt mahe, kuid kuna need olid piisavalt suured, jäi mul see ost tegemata.
Üldiselt möödusid kaks päeva lihtsalt ringi sõites. Natuke lugesime ja uurisime omal käel ka ajalugu ning ronisime vaatetorni otsa, kust olid tõesti ilusad vaated piirkonna pea kõikidele templitele. Viimaseks päevaks organiseerisime endale erataksoga poolepäevase matka Mount Popa otsa. Sealt pidavat olema näha parimad vaated kogu Bagani piirkonnale. Õhtul aga sõitsime ööbussiga uude linna Kalawsse. Sellest linnast saab alguse meie kolmepäevane jalgsimatk Inle Lake juurde.
Mount Popa
Mount Popa on püha koht - vana ja iidne vulkaan. Pidi olema tähtsuselt samaväärne Olümpuse mäega. Sinna sõit võttis aega umbes poolteist tundi. Poolel teel külla, kus see mägi asub, olid teeääred kilomeetrite viisi kerjavaid kohalikke memmesid ja taate täis, kes auto lähenedes puude ja põõsaste alt välja ilmusid. Vaatepildi tegi veelgi kurvemaks see, et nad nägid väga räbalad ja alatoitunud välja. Halb ja kurb tunne tekkis neid vaadates, aga teha pole midagi. Kõiki kerjavaid inimesi lihtsalt ei saa aidata. Ja kas rahaga üldse saab alatoitunud inimest aidata. Kuna me nendega otseselt kokku ei puutunud, ei tekkinud meil ka võimalust neile midagi anda.
Mäe tippu saamiseks tuli üksjagu järske ja suhteliselt räpaseid treppe mööda ronida. Mõlemal pool treppe olid ahvid, kes omavahel nääklesid või ootasid mõnda hooletut turisti, kelle käest midagi ära näpata. Nii mõnigi jäi oma veepudelist või snäkist ilma. Üleval, nagu arvata oli, olid muidugi väga ilusad vaated. Väga kauaks me sinna ei jäänud. Olime Myanmaris seigeldud päevade jooksul juba üksjagu neid kloostreid, templeid ning stuupasid näinud. Lõime oma "heade mõtete" gongid, jälgisime ahvide sebimist ning läksime alla tagasi. Kui ma õigesti mäletan, siis mäe tipp on umbes 1500m üle merepinna. Viimased 150 meetrit tuli ronida mööda väga järske treppe, mis olid sisuliselt püstloodis.
Bagani tagasi sõites mõtlesime, et läheme ringiga ümber mäe väikesesse külasse, mis asub vulkaani kraatris, kuid taksojuhil olid teised plaanid. Hakkas hädaldama, et ta peab Baganist uue seltskonna peale võtma jne. Kindlasti oleks sealt olnud väga ilusad vaated vana ja iidse vulkaani sisemusse, kuid eks siis jääb järgmiseks korraks :)
Baganist Kalawsse
Öö bussis ja maastikupõlengud
Õhtul käisime Baganis veel söömas ning viimased paar tundi veetsime niisama. Kell seitse korjas tuk-tuk meid hotelli juurest peale. Seejärel ülejäänud hotellide juurest teised turistid. Kusjuures, kohati tundus, et me sõitsime mingeid kohti kaks korda läbi. Korraks läks sõit kahe sakslase jaoks eriti teravaks, kui üks neist paanitsema hakkas, et tuk-tuk ootab liiga pikalt teiste hotellide juures ning et nüüd jäävad nad oma bussist maha jne. Õnneks said kõik oma busside peale - kes sõitis Yangoni, kes otse Inle Lake’i ja meie Kalaw´sse. Meile tundus, et neil sakslastel polnud piisavalt kogemust Aasias reisimiseks, sest neid fuck'e jms tuli ikka korralikult. Kuid nagu Aasias ikka, kõik asjad lahenevad nagu iseenesest, natuke on lihtsalt kannatust vaja. Ning reisides peabki elu seiklus olema :)
Öö bussis oli nii ja naa - kui kohe sügavalt magama ei jää, siis tiksudki poolunes. Kuskil poolel teel oli peatus, kus väga midagi teha polnud. Enne mägedesse jõudmist ärkasin üles ning vot enam magama ei jäänud. Ühel hetkel märkasin taamal punast kuma. Mõtlesin veel, et huvitav küll, kas juba jõuamegi kohale. Kuid tegemist oli hoopis päris suure maastikupõlenguga. Hiljem saime oma matkagiidi käest teada, et siin põletatakse kulu öösel, et see kontrolli alt välja ei läheks - hommikul pidavat kaste põlengu ära kustutama. Kalawsse jõudsime umbes kell kolm öösel. Tund aega varem, kui olime arvestanud. Ju siis see öö oli kiire bussijuht :) Otsisime pimedas ja külmas linnas oma hotelli üles ning kui tuppa saime vajusime kohe ka magama. Hommikul ärgates saime kohe aru, et võrdluses Baganiga oli Kalaws väga külm.. prrr...
Pindaya koobas ja jalgpall
Kalaw on suhteliselt väike, mädede vahel asuv, linn. Hotell oli korralik uus ehitis, kuid meile tundus, et selle siseviimistlus- ja paljud muud tööd oleks nagu pooleli jäänud. Kraanikausil oli isegi veel tootjapoolne kleeps küljes :) kuigi kasutamisjäljed olid märgatavad. Kuskil rippusid mingid juhtmed jne. Kuid teenindus ja vastuvõtt oli soe ning personaalne. Hommikusöök oli täitsa okei. Kui midagi otsa sai toodi või küpsetati kohe juurde. Ning kogu teenindus toimus naerusuil ning täieliku pühendumisega. Kõhud meil igatahes tühjaks ei jäänud.
Kohe peale hommikusööki läksime Onu Sämi kontorisse ning panime seal kolmepäevase matka detailid paika. Kontoris võttis meid vastu Onu Säm isiklikult. Kuid matka detailid panime paika tema pojaga, kes on pere ettevõttmise enda õlule võtnud. Me otsustasime võtta natuke kallima ja pikema trassiga matka ning ainult meile kolmele. St. giid oli ainult meie päralt ning öömaja jne ei pidanud me võõrastega jagama. Kui ma õigesti mäletan, siis maksimaalselt võis grupi suurus olla 6-7 inimest. Lisaks võtsime Onu Sämi juurest samaks päevaks veel päevase tuuri Pindayasse (Pindia). Seal asub mäe otsas kuulus koopas on tuhandeid, peamiselt kuldseks värvitud, Buddha kujusid ja mis pidavat väga väga püha koht olema.
Keskpäeval võttis eratakso meid hotelli juurest peale ning pooleteist tunniga olime kohal. Taksojuht oli hästi rahulik ja muhe vanem meesterahvas. Hiljem selgus, et ta on samuti perefirma töötaja. Igatahes ta sõitis väga rahulikult, hoopis erinevalt sellele, mida olime kohalike eratakso juhtide kohta lugenud. Onu Sämi poja lubadus oli, et kui me taksojuhiga rahule ei jää, siis maksab raha tagasi (45 000 kohalikku raha). Umbes poolel teel Pindyasse toimus kohalik jalgpallivõistlus. Taksojuht oli lahkelt nõus auto kinni pidama ning läksime kõik koos jalgpalli vaatama. Pall käis päris kiirelt ühelt väljaku poolelt teisele. Kusjuures, selle lühikese aja jooksul oli isegi mitu väravavõimalust :) Staadion oli rahvast pungil täis ning kohalikud neiud elasid väga häälekalt omadele kaasa. Meil oleks mida õppida sellest, kuidas tuleb omadele kaasa elada. Kokkuvõttes oli väärt peatus ning saime kihvti elamuse.
Koobas oli muidugi võimas. Alguses sisse minnes tervitasid külastajaid sajad ja sajad kujud - juba see pani ahhetama, kuid see oli alles algus. Mida sügavamale koopasse me läksime, seda rohkem me ahhetasime. Buddha kujusid olid seal tõesti tuhandeid, enamus kuldseks värvitud ning koobas isegi oli omaette vaatamisväärsus.
Ahjaa, enne koobast käisime ka ühes töötoas, kus tehti päiksevarjusid jms. Meister kes neid tegi oli ikka väga osav ning lubas ka meil korra kätt proovida. Kuigi alguses Pindya külastust meil plaanis polnud oli see hea mõte sinna minna. Soovitan ka kõikidele, kes Kalawsse sattuvad see poolepäevane seiklus ette võtta.
Uncle Sam kolmepäevane matk
Esimene päev
Kui järgmise päeva varahommikul uuesti Onu Sämi kontorisse jõudsime oli seal juba üksjagu sebimist ning rahvast erinevatest maailmanurkadest. Tundus, et kohal oli vägagi kirju seltskond - jaapanlased, prantslased, sakslased jne. Meie giidiks oli määratud 21-aastane Ko Myint Pindayast.
Sellest matkast võiks täitsa eraldi blogi kirjutada. Võib-olla kunagi ka teen seda. Saime giidiga kohe heale jutujärjele. Kui esimesed kilomeetrid tuli kõndida linnas, siis edaspidi oli ainult džungel ja mäed. Lõunaks jõudsime kõrgemasse punkti, kuhu Nepaali taustaga ning vahepeal Bangkokis elanud kokk oli rajanud Sky View restorani. Ütlen ausalt, et ma pole parema vaatega restoranis varem lõunat söönud. Lõunasöök oli väga maitsev ning loomulikult ei tundnud me puudust külmast õllest. Istusime seal vist isegi pikemalt, kui giidil algselt plaanis oli. Me lihtsalt ei tahtnud sealt ära minna. Taustal kõlisesid karjaloomade kellukesed, istandustest kaikusid naiste laulu- ja viisijupikesed - see kõik kokku oli väga ülev ning eriline ja muidugi need vaated.. Sinna tahaks küll kunagi tagasi minna.
Peale lõunat tuli üksjagu mägede vahel kord üles, kord alla ronida (loe: matkata). Vahepeal käisime päris pikalt mööda raudteed, mis ühendab Mandalayd ja Yangoni ning kus rong sõidab kaks korda päevas. Raudteel kõndimine tüütas lõpuks muidugi ära. Kuid see oli osa trassist, mis viis meid külla, kus me veetsime esimese öö.
Giid ütles, et selles külas elab umbes 150 elanikku. Ning nad kõik on peamiselt põlluharjad. Kogu elu-olu oli seal väga primitiivne ja askeetlik, kuid mitte räpane. Päeva jooksul kehale kogutud punakas-pruunika tolmu saime maha pesta õues, võõraste pilkude eest varjatud tagahoovis, päevasooja veega. Pesukoht oli maja taga madala bambusaiaga piiratud nurgake, mis ilmselgelt polnud keskmist kasvu eurooplase jaoks piisava kõrgusega :)
Peale pesu igatsesime kohe külma õlle järele. Kuna selles külas elektrit polnud, siis olid õlled plekkpanges külmas vees. Meile sellest piisas. Ega seal külas väga midagi teha polnud. Pikutasime natuke niisama ning kui käes oli õhtusöögi aeg, oli väljas ka juba kottpime. Õhtusöögi valmistas meile giid ise. Peale seda jäime giidiga natuke jutustama ning juba suht varakult keerasime põhku ära.
Öö oli minu jaoks suhteliselt rahutu. Magamisase oli tehtud puust põrandale. Küljealuseks oli õhuke madrats ning sooja saamiseks karused tekid. Kogu maja meenutas pigem puukuuri, kuid sellistes tingimustes nad seal elavad. Kusjuures meie öömaja oli küla üks parimaid. Giid ütles selle peale, et nad on ka töökad inimesed. Kõrval pidavat olema laisad ning nende maja nägi ka välja nagu kanajalgadel metsaonn.
Teine päev
Äratus oli meil pandud umbes kella kuueks kohaliku aja järgi. Ärgates oli kõik nii niiske ja rõske. Kuidagi ei tahtnud tekikuhila alt välja tulla. Taustal oli kuulda, et ka pererahvas on juba üleval. Enne teele asumist tegime kerge hommikueine ning oligi käes aeg pererahvaga hüvasti jätta. Õnneks oli õues soojem, kui majas ning ärevusest uue päeva ees ei pannud tähelegi, et sooja oli kõigest 7 kraadi. Koduses keskkonnas poleks ma ilmselt selliste temperatuuridega mitte mingil juhul teki alt välja tulnud :)
Teisel päeval oli maastik natuke teistsugune. Kohe alguses tuli umbes tund aega ronida päris kõrge mäe otsa, kust avanes vapustav vaade külale, kus me ööbisime ning küla ümbritsevatele põldudele. Kohe, kui päike tuli küla ümbritsevate mägede vahelt välja oli sooja üle kahekümne kraadi. Kui me umbes kella seitsme paiku oma matka alustasime oli töökam osa külarahvast juba põldudel sh. igas vanuses lapsed. Isegi päris väiksed beebid olid emad kandelinadega kaasa võtnud.
Päev oli pikk, kuid vaated see eest vapustavad. Kohati meenutas maastik Toskaanat - rolling hills. Kohati jällegi kõrbe ja niimoodi see maatsik seal vaheldus. Keskpäeval oli päikese käes temperatuur 37 ja enam kraadi. Umbes poolel maal oli lõunasöök väikses teeäärases külas, kuhu olid juba ka teised grupid jõudnud ning neid tuli juurdegi. Umbes nelja-viie paiku õhtul jõudsime teise külla ning sinna saamiseks tuli jällegi enne kõvasti mäkke ronida.
See oli juba suurem ning paremal elujärjel olev küla, kuid elektrit polnud seal sellegi poolest. Meie öömaja oli kohalike kaupmeeste juures. See tähendast seda, et külmad õlled oli kohe võtta :)
Õhtusöögi valmistas jällegi giid ise ning seekord tuli ta koos meiega sööma. Peale õhtusööki jutustasime niisama ning õpetasime giidi potiknoi´d mängima. Vahepeal käis meie juures jutustamas üks hindu, kes vist ainsana Myanmari inimestest teadis, kus asub Eesti. Kui ma õigesti mäletan, siis ta oli nooruspõlves isegi Soomes käinud. Temaga oli päris huvitav vestelda, oli kohe näha, et ta oli hea hariduse saanud ning oli maailma asjadega hästi kursis. Kui jutt läks Myanmari elu-olu peale, siis ta ütles, et me oleme õigel ajal selles riigis, sest varsti rikuvad turistid oma rahaga kohalikud inimesed ära ning viie aasta pärast ei pruugi me enam muretult naeratavaid kohalikke näha.
Öö möödus seekord juba rahulikult. Maja oli kaasaegsem ning pimeduse saabudes polnud ka nii külm. Eelmises külas ärkasin öösel mitu korda selle peale, et oli külm ja õhuniiskusest tekkinud kondents lausa nirises katuseplekilt sorinaga alla. Seekord oli isegi natuke palav magada.
Kolmas päev
Ärkasime jällegi umbes kell kuus hommikul, sõime kerge hommikusöögi ning umbes kell seitse asusime teele. Kohe alguses väike tõusuke ning sealt edasi oli trassi profiil ainult alla mäge. Kui alguses kõndisime mööda maastiku, siis mingi aeg tuli päris pikalt mööda kruusateed kõndida. See meile ei sobinud ning giid viis meid maastikule tagasi.
Ahjaa.., teisel päeval olime vahepeal nii kõrgel, et nägime umbes 30-40 kilomeetri kaugusel asuvat Inle Lake järve. Mis oli jällegi päris äge elamus.
Aga kolmanda päeva hommik oli soojem ning võib olla tuli see sellest, et me ei olnud enam nii kõrgel mägedes. Keskpäeval oli sooja jällegi 38 ja enam kraadi ning valutavad ja rakkus jalad andsid ka juba natuke tunda. Vahepeal sattusime nii mõndagi külla, kus kohalikud meist suurt välja ei teinud. Ilmselt olid nad juba harjunud sellega, et nendel radadel käib igapäevaselt päris palju turiste.
Matka lõpu osa ning viimased kilomeetrid enne järve olid väga kivised ja kaljused ning laskumine oli päris terava nurga all - samas jällegi teistmoodi ja põnev. Mitu korda jõudsin mõelda, et mõnda rajaosa oleks küll tahtnud rattaga sõita. Igav igatahes polnud. Koguaeg pidi hästi tähelepanelik olema. Giid oli Heitile rääkinud, et vihmaperioodil on inimesed sellel laskumisel ka luid murdnud. Ühel matkaseltskonnal, kes meiega samal ajal seal matkasid, isegi oli väike äktsitent - keegi vist oli libastunud ning jala katki saanud. Kuid meil läks kõik kenasti, pealegi olime seal ju kuival perioodil ning füüsiliselt heas vormis :)
Kui keegi küsiks mu käest, kas ma teeksin selle matka kunagi uuesti läbi, siis vastaksin: "Jah, kindlasti!". Ilma selle matkata oleks Myanmari reis jäänud poolikuks. Just sellisena, nagu me matkal olles seda riiki nägime, me Myanmari enne reisi endale ette kujutasime. See oli kindlasti matk, mis ületas kõik varasemad matkad. Ning lõpetuseks, meil ikka väga vedas ka giidiga. Kes teab võib olla saan kunagi natuke teise nurga alt ja pikemalt sellest matkast kirjutada. Elame, näeme..
Jalgadega kalastavad kalamehed
Inle Lake (Nyaungshwe)
Enne kui järvele saime minna, sõime lõunat ning karastasime ennast kohaliku õllega. Mida matka ajal just väga vabalt saada polnud, kuid meil mõnel korral siiski vedas :) Kuna paadisõidu ajal nägime kõik järvega seotud atraktsioonid ära - jalgadega kalastavad kalamehed, järvel ulpivad aiasaaduste istandused ja rikkaliku floora/fauna, siis otsustasime, et eraldi järve tripi me tegema ei hakka.
Peagi jõudsime uude linna Nyaungshwesse, kus me ööbisime ainult ühe öö, sest esimese hooga tundus see linn nii igav ja vaikne. Eks me olime kolmepäevaselt matkalt värskelt tulnuna ka ägedaid emotsioone tulvil ja lootsime sisimas, et uues linna seiklused jätkuvad. Järgmisel päeval võtsime jalgrattad ning uudistasime niisama linnalähistel ringi.
Käisime otsimas kuumaveeallikaid, mille me ka leidsime, aga ei raatsinud maksta selle eest, et oma varbad sinna sisse kasta. Käisime ka Myanmari ühte vanemat puitkloostrit vaatamas ning juba sama päeva õhtul võtsime ööbussiga ette 12-tunnise bussisõidu Yangoni. Hiljem hakkas natuke kripeldama, et nii lühikest aega selles piirkonnas olime, kuid see tähendab ainult ühte - sinna tuleb tagasi minna :)
Öö bussis
Yangon
Peale 12-tunnist bussisõitu jõudsime varahommikul Yangoni. Pool seitse hommikul kihas bussijaamas elu nagu herilasepesas. See polnud küll teab mis üllatus, kuid kontrast võrreldes teiste linnadega, kus olime seni käinud oli erinevus väga suur. Bussijaam oli hiiglaslik ja see oli nii ülerahvastatud, kui üldse olla sai. Ma ei saagi aru, mis imekobel see bussijuht seal kedagi alla ei ajanud või plekimõlkimist ei korraldanud - seal oli igal ruutmeetril midagi või keegi. Igatahes lõpuks olime me kohal - Myanmari reisi viimases sihtkohas.
Me ei saanud veel bussist välja, kui ei tea kust ilmusid ligi taksojuhid ja muud tegelased. Kesklinna sõidu eest küsiti 30 000 kyati, kuid minu pakkumine oli poole väiksem. Umbes kahe minuti pärast istusime taksos, hotelli jõudes maksime taksojuhile viisteist tuhat :) Saab küll nendega kaubelda, kui kogemust ja enesekindlust jagub. Kuskilt blogist lugesin enne reisi, et Myanmaris ei saa hinna üle kaubelda, selle väite saan ma nüüd küll ümber lükata.
Hotelli jõudes viskasime seljakotid tuppa, käisime pesus ning läksime hommikust sööma. Hotelli admin soovitas ümber nurga mingit restorani, kus pakuti Myanmari kööki. Seni käidud söögikohtatega võrreldes oli see päris peen koht, kuid söök oli üllatavalt hea. Päeval käisime vaatamas Myanmari suurimat, kuuekümne kuue meetri pikkust, lamavat Buddha kuju. See oli tõesti väga suur!
Peale seda läksime "must visit" Shwedagoni pagoodi vaatama. See on nii kuulus, et seda käivad vaatamas kõik turistid ning ka kohalikud, kes erinevatel põhjustel Yangonis peatuvad. Heiti luges kuskilt, et sinna oleks pidanud minema peale päikeseloojangut, kuid me tulime just siis sealt ära. Eks me olime neid pagoode ka juba üksjagu näinud ning pikk bussisõit oli oma jälje jätnud. Olime lihtsalt väga väsinud, uimased ja unised.
Õhtul käisime 19-ndal (mitmestes blogides ja Lonely Planetis mainitud) tänaval tänavatoitu söömas. Toit oli hea, isegi väga hea. Rahvast oli palju ning tuli pidevalt juurdegi. Ainus asi mis meid häiris oli see, et pidevalt käisid kerjavad lapsed raha nuiamas. Kuid need lapsed ei näinud üldsegi kerjused välja. Olid hästi toidetud, hambad korras ning suhteliselt korralikud riided seljas. Me ei saanudki neist enne lahti, kui hotelli tagasi läksime. Ja ka siis käisid päris pikalt meil kannul enne, kui maha jäid.
Viimasel päeval sõitsime ka lõpuks kohaliku rongiga (kui kellegile meenub, siis pidime seda tegema juba teisel päeval) ning tutvusime uuema linnaosaga, kus pilvelõhkujad (mitte väga kõrged, kuid samas tohutu suured) vaheldusid vanade koloniaalajastu hoonetega. Kahjuks jäi meil ära planeeritud trip mahajäetud lõbustusparki. Heiti oli selle kohta blogidest lugenud, et see pidi päris äge koht olema. Kuid kuna Yangon on suhteliselt räpane ja lärmakas suurlinn otsustasime, et siin tõmbamegi me oma Myanmari reisi kokku ning läheme avastame natuke Taid (Ko Samuid) ning pistame varbad sooja vette.
Kokkuvõtteks võin öelda, et meile väga väga meeldis Myanmar. Kas just kohe järgmisel aastal võtaks uuesti sama reisi ette, aga kunagi paari aasta pärast võib olla küll :)
Varbad soojas vees ja rolleriga saart avastamas
Ja nii saigi meie pea kuu aega kestev Kagu-Aasia reis läbi. Eks paistab, kuhu maailmanurka järgmine reis mind viib...