Myanmar 2019 - Uncle Sam trekking
Artikli sisukord
Uncle Sam kolmepäevane matk
Esimene päev
Kui järgmise päeva varahommikul uuesti Onu Sämi kontorisse jõudsime oli seal juba üksjagu sebimist ning rahvast erinevatest maailmanurkadest. Tundus, et kohal oli vägagi kirju seltskond - jaapanlased, prantslased, sakslased jne. Meie giidiks oli määratud 21-aastane Ko Myint Pindayast.
Sellest matkast võiks täitsa eraldi blogi kirjutada. Võib-olla kunagi ka teen seda. Saime giidiga kohe heale jutujärjele. Kui esimesed kilomeetrid tuli kõndida linnas, siis edaspidi oli ainult džungel ja mäed. Lõunaks jõudsime kõrgemasse punkti, kuhu Nepaali taustaga ning vahepeal Bangkokis elanud kokk oli rajanud Sky View restorani. Ütlen ausalt, et ma pole parema vaatega restoranis varem lõunat söönud. Lõunasöök oli väga maitsev ning loomulikult ei tundnud me puudust külmast õllest. Istusime seal vist isegi pikemalt, kui giidil algselt plaanis oli. Me lihtsalt ei tahtnud sealt ära minna. Taustal kõlisesid karjaloomade kellukesed, istandustest kaikusid naiste laulu- ja viisijupikesed - see kõik kokku oli väga ülev ning eriline ja muidugi need vaated.. Sinna tahaks küll kunagi tagasi minna.
Peale lõunat tuli üksjagu mägede vahel kord üles, kord alla ronida (loe: matkata). Vahepeal käisime päris pikalt mööda raudteed, mis ühendab Mandalayd ja Yangoni ning kus rong sõidab kaks korda päevas. Raudteel kõndimine tüütas lõpuks muidugi ära. Kuid see oli osa trassist, mis viis meid külla, kus me veetsime esimese öö.
Giid ütles, et selles külas elab umbes 150 elanikku. Ning nad kõik on peamiselt põlluharjad. Kogu elu-olu oli seal väga primitiivne ja askeetlik, kuid mitte räpane. Päeva jooksul kehale kogutud punakas-pruunika tolmu saime maha pesta õues, võõraste pilkude eest varjatud tagahoovis, päevasooja veega. Pesukoht oli maja taga madala bambusaiaga piiratud nurgake, mis ilmselgelt polnud keskmist kasvu eurooplase jaoks piisava kõrgusega :)
Peale pesu igatsesime kohe külma õlle järele. Kuna selles külas elektrit polnud, siis olid õlled plekkpanges külmas vees. Meile sellest piisas. Ega seal külas väga midagi teha polnud. Pikutasime natuke niisama ning kui käes oli õhtusöögi aeg, oli väljas ka juba kottpime. Õhtusöögi valmistas meile giid ise. Peale seda jäime giidiga natuke jutustama ning juba suht varakult keerasime põhku ära.
Öö oli minu jaoks suhteliselt rahutu. Magamisase oli tehtud puust põrandale. Küljealuseks oli õhuke madrats ning sooja saamiseks karused tekid. Kogu maja meenutas pigem puukuuri, kuid sellistes tingimustes nad seal elavad. Kusjuures meie öömaja oli küla üks parimaid. Giid ütles selle peale, et nad on ka töökad inimesed. Kõrval pidavat olema laisad ning nende maja nägi ka välja nagu kanajalgadel metsaonn.
Teine päev
Äratus oli meil pandud umbes kella kuueks kohaliku aja järgi. Ärgates oli kõik nii niiske ja rõske. Kuidagi ei tahtnud tekikuhila alt välja tulla. Taustal oli kuulda, et ka pererahvas on juba üleval. Enne teele asumist tegime kerge hommikueine ning oligi käes aeg pererahvaga hüvasti jätta. Õnneks oli õues soojem, kui majas ning ärevusest uue päeva ees ei pannud tähelegi, et sooja oli kõigest 7 kraadi. Koduses keskkonnas poleks ma ilmselt selliste temperatuuridega mitte mingil juhul teki alt välja tulnud :)
Teisel päeval oli maastik natuke teistsugune. Kohe alguses tuli umbes tund aega ronida päris kõrge mäe otsa, kust avanes vapustav vaade külale, kus me ööbisime ning küla ümbritsevatele põldudele. Kohe, kui päike tuli küla ümbritsevate mägede vahelt välja oli sooja üle kahekümne kraadi. Kui me umbes kella seitsme paiku oma matka alustasime oli töökam osa külarahvast juba põldudel sh. igas vanuses lapsed. Isegi päris väiksed beebid olid emad kandelinadega kaasa võtnud.
Päev oli pikk, kuid vaated see eest vapustavad. Kohati meenutas maastik Toskaanat - rolling hills. Kohati jällegi kõrbe ja niimoodi see maatsik seal vaheldus. Keskpäeval oli päikese käes temperatuur 37 ja enam kraadi. Umbes poolel maal oli lõunasöök väikses teeäärases külas, kuhu olid juba ka teised grupid jõudnud ning neid tuli juurdegi. Umbes nelja-viie paiku õhtul jõudsime teise külla ning sinna saamiseks tuli jällegi enne kõvasti mäkke ronida.
See oli juba suurem ning paremal elujärjel olev küla, kuid elektrit polnud seal sellegi poolest. Meie öömaja oli kohalike kaupmeeste juures. See tähendast seda, et külmad õlled oli kohe võtta :)
Õhtusöögi valmistas jällegi giid ise ning seekord tuli ta koos meiega sööma. Peale õhtusööki jutustasime niisama ning õpetasime giidi potiknoi´d mängima. Vahepeal käis meie juures jutustamas üks hindu, kes vist ainsana Myanmari inimestest teadis, kus asub Eesti. Kui ma õigesti mäletan, siis ta oli nooruspõlves isegi Soomes käinud. Temaga oli päris huvitav vestelda, oli kohe näha, et ta oli hea hariduse saanud ning oli maailma asjadega hästi kursis. Kui jutt läks Myanmari elu-olu peale, siis ta ütles, et me oleme õigel ajal selles riigis, sest varsti rikuvad turistid oma rahaga kohalikud inimesed ära ning viie aasta pärast ei pruugi me enam muretult naeratavaid kohalikke näha.
Öö möödus seekord juba rahulikult. Maja oli kaasaegsem ning pimeduse saabudes polnud ka nii külm. Eelmises külas ärkasin öösel mitu korda selle peale, et oli külm ja õhuniiskusest tekkinud kondents lausa nirises katuseplekilt sorinaga alla. Seekord oli isegi natuke palav magada.
Kolmas päev
Ärkasime jällegi umbes kell kuus hommikul, sõime kerge hommikusöögi ning umbes kell seitse asusime teele. Kohe alguses väike tõusuke ning sealt edasi oli trassi profiil ainult alla mäge. Kui alguses kõndisime mööda maastiku, siis mingi aeg tuli päris pikalt mööda kruusateed kõndida. See meile ei sobinud ning giid viis meid maastikule tagasi.
Ahjaa.., teisel päeval olime vahepeal nii kõrgel, et nägime umbes 30-40 kilomeetri kaugusel asuvat Inle Lake järve. Mis oli jällegi päris äge elamus.
Aga kolmanda päeva hommik oli soojem ning võib olla tuli see sellest, et me ei olnud enam nii kõrgel mägedes. Keskpäeval oli sooja jällegi 38 ja enam kraadi ning valutavad ja rakkus jalad andsid ka juba natuke tunda. Vahepeal sattusime nii mõndagi külla, kus kohalikud meist suurt välja ei teinud. Ilmselt olid nad juba harjunud sellega, et nendel radadel käib igapäevaselt päris palju turiste.
Matka lõpu osa ning viimased kilomeetrid enne järve olid väga kivised ja kaljused ning laskumine oli päris terava nurga all - samas jällegi teistmoodi ja põnev. Mitu korda jõudsin mõelda, et mõnda rajaosa oleks küll tahtnud rattaga sõita. Igav igatahes polnud. Koguaeg pidi hästi tähelepanelik olema. Giid oli Heitile rääkinud, et vihmaperioodil on inimesed sellel laskumisel ka luid murdnud. Ühel matkaseltskonnal, kes meiega samal ajal seal matkasid, isegi oli väike äktsitent - keegi vist oli libastunud ning jala katki saanud. Kuid meil läks kõik kenasti, pealegi olime seal ju kuival perioodil ning füüsiliselt heas vormis :)
Kui keegi küsiks mu käest, kas ma teeksin selle matka kunagi uuesti läbi, siis vastaksin: "Jah, kindlasti!". Ilma selle matkata oleks Myanmari reis jäänud poolikuks. Just sellisena, nagu me matkal olles seda riiki nägime, me Myanmari enne reisi endale ette kujutasime. See oli kindlasti matk, mis ületas kõik varasemad matkad. Ning lõpetuseks, meil ikka väga vedas ka giidiga. Kes teab võib olla saan kunagi natuke teise nurga alt ja pikemalt sellest matkast kirjutada. Elame, näeme..
