Kui sa soovid rohkem teada, siis kirjuta mulle

Laos

Laos 2017

Artikli sisukord

Laose reisi planeerisime me Heitiga põhjalikult. Kindlasti soovisie me minna kolme-päevasele dzungli matkale (Gibbon Experience). See on suhteliselt kallis matk, maksab 300 eurot, kuid lugedes ja vaadates erinevaid blogisid ja postitusi, siis me ei pidanud pikalt aru. Otselend Laose pealinna Veintane tundus meile põhjendamatult kallis. Seega panime oma plaanid nii paika, et lendame Bangkoki. Sealt Tai siselennuga edasi Chiang Raisse, kus me veedame paar päeva uudistades aega ja seejärel bussiga üle piiri Laosesse.

 

1. päev

Tallinn - Istanbul - Bangkok

Reisile mineku päeva hommik oli nagu iga teine hommik, aga selle erinevusega, et ma ei pidanud tööle minema ja natuke oli ka hinges ärevust. Ärevust tekitasid erinevad nüansid, aga las need jäävad hetkel teadmata.

Umbes kell 11 saime Heiti juures kokku. Lobisesime natuke aega niisama ja seejärel viis Liina meid lennujaama. 13.25 lennuga lendasime Istanbuli ja seal tuli umbes 3 tundi oodata edasilendu Bangkoki. Istanbulis jäime mõnusalt lobisema, kuni avastasime, et nüüd tuleb õige ruttu õigesse väravasse minna. Pea 9 tunnine lend Bangkoki läks tagantjärgi vaadatuna kiiresti. Saime kaks korda korralikult süüa, kusjuures türklased pakuvad tõesti head lennukitoitu. Mina vaatasin katkendlikult erinevaid filme ning järgmine eredam moment (sest ma olin juba ammu magama jäänud) oli keset ööd...

Heiti ja Tõnis põõnasid nagu notid, ometi andsid nad lennu ajal vastastikku lubadusi, et mingit magamist ei tule. Bangkoki jõudsime kohaliku aja järgi umbes pool kümme hommikul. Kohe kui lennukist välja astusime lõi ninna juba tuttav spetsiifiline lõhn ning palavus. Me olime vaevalt lennuki pealt maha saanud, kui Heiti hakkas keset rulleerivaid põrandaid (lintpõrand, mis aitab suurtes lennujaamades vahemaid 3-4x kiiremini läbida) oma riideid vahetama. Pükstelt lendasid sääred otsast ja jalga läksid plätud. Ma tegin sama peale seda, kui lennujaamast välja astusin, sest 35C on ikka väga palav.

Seejärel otsisime üles linnaliinibussi ja sõitsime sellega teise lennujaama. Sõit kestis, mööda linnasiseseid kiirteid, umbes tund aega, aga see eest tasuta. Piletiks sinine tempel käe peal. Don Muangi lennujaamas, mis oli kuni 2006 aastani Bangkoki põhilennujaam (nüüd on see ainult Aasia odavlendude jaoks), käis vilgas sebimine. See oli paksult rahvast täis. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis otsustasime kõige pealt tänavale sööma minna ning hiljem vaatame kuhu me lennujaamas minema peame, et Chiang Rai'sse sõita. Söögikohta me kaua ei otsinud. Läksime esimesse sisse. Ninna lõid tuttavad aasiapärased aroomid ja kerge kärsakas nagu streetfood 'i söögikohtades ikka. Kuna kõhud oli tõesti tühjad, siis kaua meil menüüga aega ei kulunud. Võtsime keskmisest tugevama vürtsikusega kana ja riisi ning õlled.

Kui toit lauale toodi, siis jälgisin silmanurgast kohalikke, kuidas nad kahvli ja lusikaga söövad (kusjuures põhisöögiriist on lusikas, kahvel oli noa eest). Mul midagi head sellest kombost välja ei tulnud ning otsustasin süüa ainult kahvliga. Kohe esimesest suutäiest saime aru, et söök on väga terav. Kohalikud ka muigasid teistes laudades, kui me kivinägusid pähe tehes üritasime stoilise rahuga teravust eirata. Pole midagi öelda, toit on Tais väga maitsev ja nüansirikas, nii nagu Heiti lubas. Hetkel oleme lennukis ja hakkame varsti Chiang Raisse maanduma. Seal on meil kinni pandud hotell Chiang Rai - Tai piiril, passikontrollis pinnis ametnik, miks mul pole immigratsiooni paberil kirjas hotelli nime ja aadressi, aga kuna Heiti bronnis seda, siis polnud mul lihtsalt see detail teada. Aga loo point on see, et minu euroopalik Chiang Rai hääldus, kõlas ametniku jaoks nii nagu me läheks Hiina. Igatahes nalja sai kõvasti, ka siis, kui Don Muangi lennujaama minekuks bussi otsisime. Mitte keegi ei saanud õieti aru, kuhu me minna tahame.

Aga Chiang Raist juba hiljem, kui oleme hotellis ennast sisse seadnud ja streetfood 'i ära proovinud...

Chiang Rai on üllatavalt suur linn. Eeldasime, et see on väiksem. Hotelli sõitsime taksoga. Maksma läks 8km pikkune sõit 180 bahti ehk 4,5€. Hotell on tagasihoidlik, aga see eest puhas ja heas asukohas. Peale pesu läksime linna peale night market 'it otsima. Väga kerge seda leida polnud, sest pöörasime natuke liiga vara ära.  Kui turu üles leidsime otsustasime esmalt väikse snäki teha. Õhtusöögi lõpetasime Tom Kha supiga, mis on siin üllatavalt magus ja seda pakutakse seal koos riisiga. Aga supp oli maitsev, väga palju värskeid maitsenüansse ja riis tegi asja huvitavaks. Kõrvale võtsime 3x Leo beer'i. Kogu õhtusöök läks maksma umbes 570 bahti ehk 15 eurot (5 eurot nägu). Nüüd oleme hotellis ja keerame põhku. Homme peame uue hotelli otsima, sest me bronnisime siia toa ainult üheks ööks.

Hinnang ja kokkuvõte

Lennukitoit ***
Lend ****
Lennujaamad ****
Üldine hinnang **** 

2. päev

Tai - Chiang Rai

 

Õhtul enne magama jäämist käisime veel teist korda tänaval söömas. Me ei jõua ära kiita Tai tänavatoitu. Seda tehakse vaba käega, näeb lihtne välja, serveeritakse lihtsalt, keskkond on tänav ning mitte midagi ütlev, aga maitseb suurepäraselt. Hommikul sõime hotelli pakutavat ja märksa vähem maitsvat toitu. Keskpäeva paiku hakkasime uut hotelli otsima. Peale umbes 15-ndat kõnet leidsime esimese hotelli, kus oli vaba tuba. Kõik linna hotellid on "budismi pühade" tõttu ära broneeritud. Kesklinnas on võimatu tuba kasvõi ühele inimesele saada. Palusini Chiang Rai hotelli adminil teise hotelli helistada, et ta aitaks seal tuba broneerida. Lõpuks ei saanudki aru, kas tuba maksis seal kolmele 1500 bahti või tuli see summa inimese kohta välja käia 🤔 Kui kell hakkas 12 saama pidime oma toa vabastama ja otsustasime uut hotelli jala checkama minna. Ma arvan, et me kõndisime umbes pool tundi kuniks keerasime suuremalt tänavalt maha elumajade vahele, väikseid tänavaid studeerima. Vahepeal kiskus juba väga külaks ära :D

 

Ühel hetkel märkasime "midagi hotelli laadset", mis osutuski hotelliks, aga mitte see, mille me olime välja valinud. Peale vaadates tundus, et tegemist on pesumajaga 😊 läksin julgelt küsima, kas tegemist võib olla hotelliga ja oh imet - see oligi hotell! Päeva lõppedes võime öelda, et Aasias lahenevad kõik probleemid tõepoolest iseenesest. Kui hommikul oli väike ärevusehetk, et me ei saagi tuba, siis tegelikult saime me endale kõik eraldi toad ja väga head toad. Toa hinnaks tuli 400 bahti öö. Otsustasime kohe jooksvalt ära, et jääme siia kaheks ööks (11€ öö). Pealegi lubas perenaine meid esmaspäeval ise bussijaama viia, kust me alustame oma Laose reisi. Peale sisseseadmist läksime maailma kuulsat valget templit vaatama. Nendest elamustusest siin kirjutada tundub suht pointless, sest seda peab ise kogema. Märkimist tasuks võib olla ehk lõunasöök. Võtsime seal Chiang Mai nuudleid ja joogiks aasiapärase jääkohvi. Nuudlid olid jällegi lihtsalt super head. Toit oli terav ja kõik maitsed olemas ning jääkohvi mõnusalt värskendav. Peale templi külastust võtsime kastiga takso ja sellega tulime linna tagasi.

 

Päeva lõpetasime ööturul - walking street. Seal proovisime kuulsat musta venivat riisi, shiso lehti, sea barbeque'd, vahvlitaignas minikrevette ja lõpetuseks fritüüritud rohutirtsud sidrunheinaga.  Kleepuv must riis oli alguses pettumus. Maitse tuli alles natukese aja pärast ja see oli hea. Shiso lehtede vahele pandi laimi, chillit, ingveri, pähkleid ja moosine vürtsikas sidrunheina ja ingveri maitseline pasta (moos). Tõnisele see asi meeldis, mulle mitte nii väga, Heitile nii ja naa. Varda otsas sea barbeque meeldis kõigile. Liha oli mõnusa struktuuriga ja maitse parem kui meie šaslõkil. Vahepeal maitsesime roosuhkrusse kastetud ingverit, struktuurilt meenutas marmelaadi, aga maitse oli nagu ingveril ikka ja tuliselt magus. Minikrevetid meenutasid välimuselt minivahvleid, aga maitse polnud suurem asi. Rohutirsud olid kõige suurem pettumus. Maitset polnud üldse, struktuur oli kohati krõmpsuv ja kohati nagu pehme. Pehme oli ilmselt saba pehmem osa ja kujutasin endale ette valkjat, piimjast, tirtsu tagaosa. Mul läks isu ära. Heiti pidi enamus tirtse ise sisse tõmbama, sest Tõnn keeldus peale proovimist nende söömisest. Peale väsitavat ööturul kõmpimist hakkasime oma uue hotelli  kõmpima. 

Ei tea kuskilt tuli tuk-tuk. Viskusin sellele ette, et see kinni pidada (olgu, viskumine on väike liialdus). Seal ei paistnud ühtegi vaba kohta, aga peale mõningast seletamist, kuhu me soovime sõita võeti mind võrri esiistmele, Heiti ning Tõnn surusid ennast taha istuma. Ega see onu inglise keelt ei rääkinud, aga kuna mulle tundus, et suures plaanis sõidame me õiges suunas, siis jäin rahulikuks ja lootsin oma vaistu peale. Peale seda, kui enamus rahvast nende hotelli oli viidud, küsis juht kuhu me siis sõidame 😀 Ristmikul, kust minu vaistu järgi oli meie hotellini napp 100-150m, ja tuli sõita otse tahtis tuk-tuki mees vasakule keerata. Andsin mõista, et on parem kui sõidame otse. Nii me hotelli jõudsimegi. Kõrval asuvast juba suletud poest saime prouaga, kes telksi vaatas, kaubale, et ta müüb meile mõned õlled, kuigi linnas oli täna sisuliselt "kuivaseaduse" kord seoses buda pidustustega. Äri vajas tegemist! Hüppasime üle improviseeritud aia, mis oli kokku pandud lahti harutatud sibulakottidest, ning olimegi poes. Saime oma õlled peale kauplemist kätte.

 

Hinnang ja kokkuvõte

Toit *****
Majutus ***
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ***** 

3. päev

Tai - Chiang Rai

Olen natuke külma saanud. Takso millega lennujaamast hotelli sõitsime oli nii külm ja ma juba sõidu ajal tundsin, et vist sai kurk natule külma. Hääl on ära ja natuke ajab köhatama. Aga meil on tiimitöö. Heiti andis mingid pastillid ning Tõnn andis mulle ühe kohviportsioni, see tähendab, et ma ei pidanud lihtsalt maitsetut kuuma vett jooma. Kusjuures, ma ei ole eriti lahustuva kohvi fän, aga need on siin täitsa joodavad. Hommik algas meil söögikoha otsimisega, sest hommikusööki meie nurgataguses hotellis ei pakuta, aga see eest on toad vinks-vonks ja see kompenseerib hommikusöögi puudumise. Söögikohaks valisime ikka sellise, kus kohalikud istuvad, siis ei pea pettuma, sest seal pakutakse alati head sööki. Hommikusöögi miksisime kokku nii, et kõik kolm toitu olid erinevad. Teenindaja rääkis päris hästi inglise keelt ja see tegi kõik palju lihtsamaks. Ühesõnaga võtsime toidud mis olid medium spice 'd, aga noh, meil suud õhetasid ikka päris kõvasti. Peale sööki küsisime üle, kas oli ikka medium spice, ta kinnitas et nii oli. Me ei kujuta ette mis need õiged vürtsised söögid siis on. Peale sööki otsustasime mingit koske vaatama minna. Meile öeldi, et see on umbes 40-ne autosõidu minuti kaugusel. Tundus, et peaks sobima. Korra oli mõte, et võtame rollerid ja lähme omapead, aga nagu võluväel tuli vastu tuk-tuk. Viskasime käppa ja see jäi meie juures seisma. Seletasime, kaardile näpuga viibates kuhu tahame minna ja tundus, et juht sai asjale pihta.

Kui olime umbes 20 minutit sõitnud, hakkas mul pilt selgeks saama - sõitsime totaalselt vales suunas. Kui olime mingi templi juurde jõudnud, mis oli sisuliselt äärelinnas, siis ütlesin talle, et see ei ole see koht kuhu me soovisime sõita. Vot siis hakkas meie reisi päevaseiklus pihta. Liialdamata, umbes iga 10 minuti tagant pidas ta kinni ning läks jumal teab kust, kaart käes, kohalike käest juhiseid küsima. Kui olime tuttava ristmikuni tagasi sõitnud, siis ütlesin talle, et ta peab nüüd paremale keerama. Ja peale seda pidin teda iga 5 minuti tagant julgustama edasi sõitma, sest vaist ütles, et liigume õiges suunas, kuigi ta oli väga ebalev ja kõhklev ning oli valmis otsa ringi keerama, et meid linna tagasi viia. Aga kuna ees olid mäed ja selleks ei pea just väga nutikas olema, et kosed just siledal maal ju ei ole.

Lõpuks peale kordumatuid peatusi, tuk-tuki mäest üles lükkamist (see lihtsalt suri keset tõusu välja) ja "ohoo!" hüüdeid (kas me ikka saame siit mäest üles) jõudsime kohale. Koht oli äge. Heiti ja Tõnn läksid kose alla ujuma, ma jätsin selle tegevuse vahele, sest ei tahtnud juurde külmetada. Peale pool tundi seal olemist läksime mööda radu sügavamale metsa ning sattusime veel ägedama kose peale. Seal oli aga nii palju rahvast, et tegime pildid, vaatasime kuidas kohalikud poisid kaljudelr saltosid tehes vette hüppasid ja hakkasime tuk-tuki juurde tagasi liikuma. Juht ootas meid nägu naerul, tegime ühisendli ja sõitsime linna tagasi. Lahe oli see, et peale õhtusööki (sõime tänaval Pad Thai nuudleid kevettidega) läksime linna peale transporti otsime, millega hotelli sõita ning oh üllatust, sattusime kokku sama tuk-tuki mehega, kellega päeval kose trippi tegime. Küsis hotelli ära viskamise eest 100 bahti (2,7€), tegin üllatava näo, et kas tõesti. Ütlesin, et maksame 50 bahti ja kogu lugu. Ta tegi suured silmad, aga kui nägi, et me hakkame ükskõikselt hoopis jala hotelli poole astuma oli ta ka 50 bahtiga nõus meid ära viima 😛 Jala oleks me hotelli läinud min. pool tundi ja siin saab läbi meie tripi Tai osa.

Ilmselt me enam iga päev blogi üles ei pane, sest Laoses on netiga veel kehvem lugu ja me oleme 14-16 veebruar Gibbon Experience dzungli tripil. Seal pole isegi elektrit, vaevalt seal siis netti on 🤔

Olge mõnusad

Hinnang ja kokkuvõte

Toit *****
Majutus ****
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ***** 

4-6. päev

Laos - Gibbon Experience

 

Ärkasime hommikul vara. Panime riidesse ja läksime välja tuk-tuki püüdma. Saime just kõrval tänavast välja keeratud, kui üks tuk-tuk sõitis mööda. Tegemist oli sama juhiga, kes meid teisel päeval õhtul hotelli tõi. Kas pole kummaline? Kui bussijaama jõudsime, siis seisis Chiang Rai-Bokeo buss juba ees. Tõnis jäi pileteid ostma, me Heitiga läksime süüa ostma. Laose piirile sõitsime umbes 2 tundi. Piiril maksime 30 dollari asemel 35 dollarit ju siis piirivalvuril oli see päev suuremad kulutused ees ootamas. Ja mina udupea unustasin osad oma paberid Tai poolele. Kui bussi läksin, hakkasin kottist midagi otsima ja avastasin, et osad paberid on puudu. Läksin Laosest välja Taisse, otsisin oma asjad üles ja läksin Laosesse tagasi 😊

 

Kontrast Laose ja Tai vahel on suur. Kohe esimestest kilomeetrist on aru saada, et tegemist on väga vaese riigiga. Bussijaamas tekkis meil väike error. Me ei vahetanud piiril raha ja see oli viga, sest sealt oli linna keskusesse umbes 8km.  Aga pole hullu, kõik asjad lahenevad iseenesest. Peale väikest seiklust leidsime kohaliku tuk-tuki ja saime kaubale, et ta viib meid 300 (2,70 eurot nägu) Tai bahti eest keskusesse. Ega selles väikses linnas midagi teha polnud. Käisime õhtul tänavatoitu söömas ja meile üllatuseks oli see päris hea. Parem kui ootasime, sest igasugustes blogides ei kirjutatud just palju head Laose toidu kohta. Päeval sõime esimeses ette juhtuvas kohas suppi ja see tõesti polnud kõige parem, kana oli luude ja kõõlustega ning maitse pigem tagasihoidlik. Magama sättisime umbes kell 10 õhtul.

 

Hommikul oli väga magus uni. Hotell pakkus hommikusöögiks kohvi ja banaane. Selge see, et sellega lõunani välja ei vea. Enne kui läksime Gibboni kontorisse, võtsime tänavalt söögid ning sõime need ära ajal, kui meile näidati ja räägiti mis meid eest ootab. Peale seda pandi meid autodesse. Külasse, kust meie seiklus pihta hakkas, sõitsime mööda mägiteid umbes 2 tundi. Külas jagati kogu seltskond kahte gruppi. Me valisime grupi mis läks kohe esimesel päeval kose juurde. Esimene pool tundi kõndisime mööda siledat maad. Mitu korda tuli ka läbi jõe minna. Mingi hetk tegime peatuse ning meile pakuti lõunasöögiks saia, mille vahele oli pandud kanaliha jms. Maitse oli väga hea, meenutas natuke Vietnami tänaval pakutavat saia. Mingil hetkel ületasime viimase jõe ja siis hakkas "see päris" dzungli trip pihta. Kohe alguses läks rada üles mäge. Nii läksime umbes pool tundi. Rajad olid kitsad, juurikaid täis, ümber ringi bambused ning all sügavad orud. Tundsin seal ennast väga koduselt. Oleks tahtnud seal rattaga sõita.

Kosk ise oli pettumus. Sisuliselt väike nire. Võib olla on see vihma perioodil ägedam, aga seda polnud meil aega oodata. Ujuma me ei läinud. Ameeriklased, Austraallased ja Hollandi noormees läksid ujuma. Umbes tund aega olime seal ning siis oli valida, kas läheme lühemat rada pidi või pikemat rada pidi puumaja juurde. Ühine otsus oli, et läheme pikemat pidi, see tähendas nelja kaablit kahe asemel. Kohe esimene kaabel oli umbes 350 meetrit pikk ja sügavaim koht 150 meetrit. Esimesena läks giid ja siis mina. Tõnis tahtis olla keskmine. Peale Tõnist tuli Heiti ja siis teised. Kui olin umbes poole peal, oli tunne võimas. Natuke oli kõhe ka, sest all oli tühjus. Kahjuks ei saanud ma päris lõpuni sõita, sest turvagarabiin oli natuke valesti ja see tõmbas kiirust maha. Õnneks tuli giid mulle appi ja võttis mu seljakoti enda kätte. Tõmbasin ennast käte abil lõpuni ja jäin Tõnni ootama. Tõnn tuli päris hea hooga, aga ta ei haaranud kohe kaablist kinni kui kohale jõudis ja vajus sama hooga tagasi. Seletasime küll talle, et pangu pidurit, aga ta ei saanud asjale pihta ja vajus päris kaugele. Polnudki tal muud teha, kui kätte jõul ennast tagasi tõmmata. Ega see kerge pole, kui sul on seljakott seljas ja lõpus kaabel ka natuke tõuseb. Heiti ja teised tulid juba paremini kohale. Seejärel võtsime veel mitu kaablit ning jõudsime oma hotelli. Alguses oli päris kõhe seal olla, sest see on ikka kuratlikult kõrgel. Aga kõrgusega harjub kiiresti. Giid kattis meile tervituslaua (puuviljad ja kohalikud snäksid), siis tegi meile kohvi ja teed. Seejärel seadsime ennast sisse ja jäime õhtusööki ootama. Me ei pannud tähelegi, kui ühel hetkel oli kottpime. Panime oma pesa püsti (kolm madratsit ja sääsevõrk, mis oli pigem nagu telk) ja hakkasime kaarti mängima. Ma arvan, et umbes 10-11 vahel sättisime ennast magama. Alguses ei tulnud üldse und. Dzungli hääled, Tõnn rääkis, et oli oi kuulnud, kuidas rott kuskil midagi järab ja natuke oli kõhe ka. Öösel ärkasin mitu korda üles. Olin täiesti läbimärg. Magama minnes oli külm, aga seal telgis läks kiiresti palavaks. Samas oli endiselt ka natuke jahe ja niiske korraga. Äratus oli kell 7 hommikul. Mingil hetkel tuli giid hommikusöögi ja kohviga. Õigemini kuuma veega, sest kohvi oli lahustuv. See on ikka hämmastav, kuidas nad ühes käes kuum vesi kannuga (vee ajavad nad kuumaks lõkke peal väliköögis, mis asub kose juures) ja teises potsikud söögiga, mööda kaableid liiguvad. Hämmastav! Ise ma küll ei julgenud esimesel päeval isegi filmida.

 

Peale hommikusööki hakkasime läbi dzungli teise puumaja juurde matkama. Tee peale jäi 500m tross. Seekord teisena minna ei soovinud, ikka päris kõhe oli, aga see läheb kohe üle kui oled esimesed meetrid sõitnud. Peale seda matkasime umbes poolteist tundi teise puumaja juurde. Sellele maandumine oli päris raske. Hoog oli päris suur ja enne maja tuli jalad üles tõsta, sest sisse tuli ronida sisuliselt aknaaugust. Ees ootas meid jällegi puuviljad, tee ja kohvi. Siis oli kuni kolmeni vaba aeg. Igaüks otsis endale ise tegevust. Me läksime kolmekesi lähedal asuvaid radu avastama. Päris äge oli omapead mööda trosse sõita. Kolmest tuli giid ja viis meid teisele 500m pikkusele rajale. Esimest korda tundus see lausa õudne. Giid läks ees ära. Tundus, et ta jääbki sõitma. Kui minu kord tuli, siis kontrollisin enne kolm korda kõik kinnitused üle, kui ennast füüsika reeglite kätte andsin. Sõit oli väga äge. Keskel olles vaatasin alla ja kõhe ei hakanud. See on ikka uskumatu kui kiiresti kõrgusega ära harjub, kui sa ennast turvaliselt tunned. See oli kihvt koht! Maabumis kohast tuli natuke alla minna ja siis nii sai teisele poole tagasi sõita. Sisuliselt oli 500m rada teise raja kohal. Teine oli muidugi umbes 350m pikkune. Nii sõitsime seal neli korda, mis võttis aega umbes tund aega. Peale seda tulime puumaja juurde tagasi. Käisime pesemas (väga eriline tunne on pesta 45m kõrgusel).

Õhtusööki sõime kottpimedas, majas on olemas ka valgustus, aga see on väga nõrk, sest elektrit toodavad kaks väikest päikesepaneeli ja ilmselt selleks õhtuks voolu ei jagunud. Õhtul mängis Heiti välismaalastega mingi aeg kaarte.

Öösel ärkasin halva enesetundega. Olin päris pikalt üleval enne, kui magama jäin. Kui teist korda uuesti üles ärkasin sain aru, et kõht on korrast ära. Läksin meie vabaõhu wc-sse (põrand paistab läbi, seinad puuduvad ja dzungel elab öist elu. Kummaline tunne oli keset ööd 45 meetri kõrgusel omi asju ajada, aga teist teed ka polnud. Proovisin uuesti magama jääda. Ärkasin uuesti mingi aeg ja siis oli tunne juba väga kehv. Hakkasin kohe kõhurohtusid võtma ja tunne läks isegi paremaks, kuni kolmanda korrani. Ega ei olnud lihtne kogu aeg üle Heiti ronida ja mis kõige hullem, ega wc sein ei olnud kahekordne cyproc mis on helisummutava villaga täidetud. Seinaks oli laudis ja ukseks räbal kalts. 

Hommikul umbes kell seitse, kui oli äratus olin ma ikka täitsa läbi. Toit alla ei läinud, olin kägaras ja mõtlesin, kuidas ma sellises seisundis siit dzunglist välja saan. Seni kuni teised hommikust sõin, proovisin ma teed juua ja mingit soga, mida arst soovitas kui kõht on lahti. Kuid mingil hetkel tuli meil ära minna, veel enne mineku tegin viimase visiidi meie super vaatega tualetti, tõmbasin rakmed kuidagi peale ja laskusin puumajast alla. Esimene zipline on vb umbes 100-150m pikk ja suhteliselt hea maandumisega. Ees ootas üle 2 tunni rännakut dzunglist, välja tagasi mägikülla, kust meid linna tagasi viidi. Tagantjärgi mõeldes oli see mu elu raskeim matk (Haanja 100 ja Pariisi 24 olid nohu selle kõrval).

Maastik on ainult üles-alla, juurikased rajad, ümberingi bambusepuud jne. Jäin vanema giidiga kohe viimaseks, et saaks omas tempos liikuda. Vanem giid oli 50 aastane kohalik mees, kes oli päev varem kõhuhäda saanud ja nii me kaks hädalist kahekesi tulime. Mingi hetk, peale seda, kui olin kogu oma sisikonna välja oksendanud hakkas kergem ja saime kohe oluliselt kiiremini edasi. Rännaku sisse jäi 7x zipline'dega sõitmine, kus kõige pikem oli üle 500 meetri ja kõige sügavam koht 150 meetrit. See on ikka võimas tunne üle sellise sügava oru mööda trossi laskuda. Eriti tänan Heitit ja Tõnist, kes kogu tee minu seljakotti kordamööda läbi dzungli tassisid.

 

Hinnang ja kokkuvõte

Toit **
Majutus *****
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ***** 

Nüüd oleme juba Luang Prapangis...


7-8. päev

Luang Prabang

Luang Prabangi sõitsime ööbussiga. Sõit kestis 12h ja kohe algus oli uus ja huvitav kogemus. Buss nägi välja nagu oleks see romulast otse bussijaama veeretatud. Heiti ja Tõnn märkasid esimese asjana "mägi aivari" teibiga kokku liimitud esiklaasi 😀 Päris tõsiselt kohe! Roostetas teine igalt poolt ja mulle tundus, et kogu seda rauda hoidis koos värske värv, mille alt rooste välja punnitas. Tavaliselt on ööbussid magamiskohtadega ja kui me sellele bussile pileteid ostsime, siis sõna VIP tekitas tunde, et saame öö mugavalt bussis ära veeta. Aga kaugel sellest.

Kui kõik turistid ning kohalikud bussi ära sätiti, lasti peale veel üks kohalik naisterahvas, kes oli reisu peale tulnud oma plastiktooliga. Tema pandi vahekäiku istuma. Ärkasin umbes 3 tunni pärast, kui buss tegi esimese peatuse - olin öisest kõhuhäda trallist nii väsinud, et jäin kohe magama. Esimene asi mis bussist väljudes silma hakkas oli see, et bussijuht jahutas ülekuumenenud mootorit, kasutades selleks korraliku läbimõõduga kastmisvoolikut. Peale seda jahutas ta veel pidureid ja sõit läks edasi.

Luang Prabangi jõudsime umbes 8.30 hommikul, tuk-tukid juba saaki ootamas. Uimase peaga ei saanud kohe pihta, kust asjaga pihta hakata, et bussijaamast kesklinna saada. Üldiselt on Laoses kõik bussijaamad linnast väljas. Aga nagu ikka lahenesid asjad iseenesest ära. Leidsin juhi, kes küsis 20 000 KIP'i (2,35€) näo pealt. Ütlesin, et ta saab 18 000K ja kogu lugu. Ilmselgelt ta sellega ei nõustunud ning hakkas kiirelt uusi ohvreid otsima. Ta leidis kaks Prantsuse noorema poolset naist ja hõikas juba kaugelt, et sõit maksab 20 000K. Läksin naiste juurde ja segasin vahele, et ärgu maksku, sest me pakkusime 18 000K. Juht oli korraks nõutu, aga ei lasknud ennast häirida. Juba ta leidis kaks Jaapani noormeest. Kõik kordus uuesti. Lõpuks, kui bussijaam oli unistest turistidest peaaegu tühi, rahmas ta käega ja nõustus 18 000K nägu. Ilmselgelt maksime me ka siis üle, seda on õpetanud nädal, mis me siin Laoses oleme veetnud.

Hotelli leidsime armsas ja vaikses põiktänavas, kui olime umbes 7-8 kohta läbi käinud. Oleme õppinud, et esimese hinna peale tuleb näidata üles ükskõiksust ja imeväel hakkab hind langema. Tuba oli tagasihoidlik, aga rahuldav. Esimese asjana tahtsime lihtsalt pesema minna. 

"Ahjaa nüüd tuleb meelde, et Tõnni taga istuv kohalik oli terve bussisõidu aja oksendanud. Ja kui ma õhuavade ribisid hakkasin enda pealt kinni panema, siis peale seda mu käed konkreetselt kleepusid, nagu okeks meepurgis autovõtmeid taga otsinud. Sellised need asjad siin lihtsalt on ja sellega peab arvestama"!

Peale pesu käisime linna peal hommikust söömas. Seejärel võtsime rollerid ning läksime omal käel Kuang Si koske vaatama. Selle külastust pakkus iga teine tuk-tuki ja min-vani juht. Hinnad kakkasid 200 000K ja lõpuks oldi nõus juba 140 000K'ga. Aga me läksime siiski omak käel. Oi kui hea tunne oli rolleriga kuuma päikese all sõita. Ninna löövad Aasiale omapärased söögi valmistamise- ja looduse aroomid. Kosk oli äge, mitmete kaskaadidega ja suplemiseks sobilike basseinidega. Hästi palju oli Jaapani ja Hiina turiste. Veetsime seal ümbruskonnas ringi matkates umbes 1,5-2 tundi.

Nüüd natuke Laosest üldisemalt. Valdavalt paistab silma vaesus, lihtsus, räpasus, aga samal ajal käib ka vilgas ehitustegevus. Ei ole midagi kummalist selles, kui kõrvuti on super moodne palee ning bambusest ja kättejuhtuvast kilest ning plekist kodud, kus igaüks püüab vastavalt oma võimalustele päevast maksimumi võtta. Sama kontrast on autodega. Esimene liiklusvahend mis me piiri ületades nägime on Laosele iseloomulik üherattalisele traktorimoodustisele sarnane transpordivahend, millele on kast külge ehitatud. Samal ajal on linnapildis aasiapäraste nüanssidega Toyota Land Cruiser W8 täiesti tavaline maastur. Silma on hakanud Range Rover Sport uusim mudel, BMW X5, BMW X6 neid on vähe, Mercedes Benz GL500 AMG (Eestis maksab selline alates 120 000€). Aga valdavalt on kasutusel siiski Nissani või Toyota kastiga maasturid ja need on ikka uuemad mudelid.

On näha, et kellel on raha, siis see tahab sellest kohe ka kõigile teada anda. Maanteel aga sõidavad üksteise taga päevi näinud roller ja selle taga posljedni model dziip. Üldiselt dziibi omanik rollerist ohtlikult mööda ei trügi, aga ilmselt see varsti muutub, sest raha, kui seda ei osata targalt ja lugupidavalt omada, ajab inimesed hulluks. Riietusest on jõukamat ja vaesemat inimest raskem eristada. See eest turisti tunneb muidugi kaugelt ära. Nagu näiteks Inglise punapäised ja tulipunaseks värvunud näitsikud, kes on ilmselgelt liiga palju alkoholi tarbinud või siis väärikad Saksa ja Prantsuse natuke üle keskea paarid - vot neid on hea vaadata. Üldiselt jäigi meile silma, et siia linna tulevadki viimasena kirjeldatud keskealised elunautlejad. Senini on meil kohalikega hea klapp tekkinud. Kui neile ikka Sa bai Dee ütled, siis on kontakt kohe parem, kes siis ei tahaks, et neile "Tere" emakeeles öeldakse. Väga raske on ainult kohalike vanust hinnata. 16-40 aastased tunduvad kõik ühevanused. Valdavalt on nad naeratavad ja abivalmid, kui jäävad abistamisel hätta, siis otsivad kiiresti mõne kaasmaalase, kes oskab natuke paremini rahvusvahelist(keha)keelt. Seni oleme meie kõigiga hakkama saanud ja tundub, et me oleme alati oodatud turistid.

Õhtul tutvusime sama hostelis ööbiva venelastest paariga, kes reisivad järjepidevalt juba teist aastat. Aasta olid Tais, nüüd Laoses. Siit lähevad Vietnami. Kusjuures venelased saavad 14 päeva Laoses ja Vietnamis viisavabalt olla 🤔 Paaril on kaasas umbes 3-4 aastane tüdrukutirts ja mees ütles uhkusega, et järgmine on tulemas. Ilmselt saadi sellega hakkama kuskil Tais. Paar oli mõned aastad tagasi oma äri Venemaal püsti pannud ja nüüd lihtsalt reisivad. Rääkisime nendega mitu tundi reisimistest, tänavatoidust ja paljust muust. Väga sümpaatne ja mitte üldsegi üleolev vene perekond oli. Mainisid nad isegi, et väldivad reisides piirkondi, kus nende kaasmaalaseid liiga palju on. Eks igaüks võib ise edasi nuptutada miks see nii on.

Teiseks päevaks valisime välja Pak Ou koopa külastuse. 

Hommikul pettusime poolturistikas söögikohas. Toit oli jama, hinnad kallid ning must kohvi jube tökat. Lahjendasin 3x seda kuuma veega, aga ikka sain ainult paar lonksu võtta. Minust see sinna maha jäi. Tõnn vist tõmbas selle sisse, aga täpselt enam ei mäleta. Enne kui koopaid läksime avastama, pikendasime rollerite kasutust ja panime ajama. Kohe suht alguses, linnast välja sõites, sattusime külavahe teele, millel kannatas vaevalt 10km/h sõita. Saime ühe kohaliku tuk-tuki juhi käest õige teeotsa kätte ning edasi läks sõit juba mööda asfaltteed, kuni 11km enne koobast tuli keerata suht nirus seisus kruusateele. Teele jäi väiksemaid tõusunukke, vihmaperioodist roopasse sõidetud vaalusid ja palju tolmu. Kui jõudsime järgmise külani ja saime vaevalt külasse sisse sõidetud, kui kohalik tädi jooksis kätega vehkides järgi. Jäime seisma, et uurida, milles asi ja tuli välja, et me ei tohi maksmata edasi sõita. Olime väga imestunud ja segaduses, miks me peame 3km enne koobast oma rollerid küla piirile jätma? Maksma parkimise eest 5000K/ roller? Ostma mingi pileti 15 000K nägu ja et, siis viiakse meid paadiga kuhugi...?! Vaidlesime pikalt, kuni Heiti pani ühel hetkel lihtsalt ajama - ühesõnaga saatis nad pikalt. Me Tõnniga ei liigutanud kumbki. Teine külatädi sajatas ja pomises endamisi midagi, nagu oleks mingi seletamatu needuse peale pannud.

Mõni hetk hiljem keeras Heiti otsa ringi ja tuli tagasi. Tõnn ütles, et maksame neile raha ära ja saame edasi sõita. Meie aga ei tahtnud maksta mitte millegi eest, seda enam, et koopasse sisenemisel küsitakse nagu nii 20 000K. Keerasime otsa ringi ja saatsime nad pikalt. Mul oli kuskilt meeles, et Laoses võib selliseid improviseeritud ebaseaduslike küla piiripunkte olla ja tegemist on pehmelt öeldes raha väljapressimisega. 

Me saime vaevalt 2-3km sõita, kui Heiti rolleril pudenes, väikse, aga terava tõusu peal esineme porilaud. See lihtsalt murdus küljest ära 😲 Ühes teises külas tegime peatuse, et kõrvetava päikese eest korraks varju minna. Ja siis ütlesin Heitile, et see külatädi pani talle mingi needuse peale. Kusjuures ma ise isegi natuke usun selliseid asju.

Järgmised asjad hakkasid juhtuma tanklas. Olime bensiini juba ära ostnud ning sättisime minekule, kui Heiti märkas, et rattalukk on katki. Tegemist on mehhaanilise lukuga mis käib piduriketta külge. See jäigi arusaamatuks, kuidas see sai mitte kasutades, loksudes enamus ajast sadula all olevas laekas, katki minna. Poole tunni jooksul juba teine jama Heitiga. Ma kalkuleerisin peas kiiresti plaani kokku. Kammime kõik teeäärsed improviseeritud töökojad läbi ja vaatame jooksvalt, kuidas meil asjade parandamine sujuma hakkab. Ja nagu Aasias ikka, kõik asjad lahenevad nagu iseenesest, peab lihtsalt natuke julgust ja pealehakkamist olema. Peatusime ühes remonditöökojas, kus oli piltlikult öeldes ripakil ja juppideks võetud terve NATO allveelaev. Seal vedeles kõike. Hea tahtmise ja asjade nutikal kokku panemisel oleks nendest asjadest peale allveelaeva kokku panna ka tehase, kus alveelaevu kokku pannakse. Ja inimesed elasid seal samas. Kõik vajalik tavaliseks elus püsimiseks oli olemas. Külmik, mikrolaineahi, söögi(tööriistade)laud ning raadio värskemate lumeuudiste kuulamiseks.

Peale Aliase mängule meenutavaid elemente saime lõpuks üksteisest aru, mida me soovime. Ei tea kust tuli kuuskantvõti, seejärel ristpeakruviks millega tavaliselt meil kellassepad töötavad ja peale pusimist ning vahepeal peaagu peamehhaanikuga tülli minemist saime luku korda. Asi oli selles, et me tahtsime kõik korraga peamehhaanikule näidata, mida ta tegema peab selleks, et asi korda saada (samas tekib küsimus, miks me siis kohe algusest peale ise seda korda ei teinud. Aga vot sellepärast, et meil polnud neid instrumente, millega vaene mees oli terve allveelaeva juppideks võtnud). Heiti maksis mehele 20 000K ja tegime minekut. 

Peale mõningast otsimist leidsime natuke kaasaegsema töökoja, kuigi võib öelda, et see töökoda valmis ilmselt 75-ndal aastal, kui mina sündisin, kauplesime porilaua hinna koos vahetusega 180 000K pealt 150 000K peale ja olidki kõik meie või õigemini Heiti päevamured lahendatud. Kui rollerid tagasi viisime, siis sai Heiti rendifirma omanikult roller, uude, porilauda investeeritud 150 000K tagasi, mida ta ei tahtnud Tõnnile edasi anda (nimelt Tõnnil ainsana oli rohkem raha koopatuurile kaasa võetud ja ta maksis kõik asjad see päev Heiti eest). Pärast naersime ja itsitasime pikalt, et Heiti tahtis selle grazy päeva plussis lõpetada 😛

Õhtul käisime kohalikku tänavatoitu otsimas ja ka leidsime selle. Jäime toiduga väga rahule. Rolleri rendist ostsime bussipiletid Vang Viengi, kuhu me praegu, blogi kirjutades, sõidame. Vang Vieng on äge koht!


Transpordivahend järgmiseks 6 tunniks. 

Hinnang ja kokkuvõte
Toit ****
Majutus ***
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ****

9-10. päev

Vang Vieng

Kaks päeva Luang Prabangis veeta oli meie jaoks täiesti piisav. Vang Viengi otsustasime minna minivan'ga. Sõit kestis koos peatustega kokku 6h. Poole maa peal tehti ka söögipeatus. Vang Viengi bussijaamas kordus tuk-tuki hinna üle kauplemine nii nagu Luang Prabangis. Kõik toimus nii nagu varasematel kordadel. Kui päeva teises pooles kohale jõudsime oli seal väga kuum ja palav. Temperatuuride vahe on selgelt tajutav. Vang Vieng on väike ja kiiresti arenev linn. Kontrastid on suured. Kõrvuti on ehitusjärgus super hotell ja vana ning väsinud hotell, kus meiegi ööbisime. Oleme endale seadnud ülempiiriks 10€ öö ja püüame sellest igati kinni pidada.

Hotelli otsimine käis suhteliselt kiiresti. Umbes 5-6 hotelli käisime läbi ja lõpuks valisime toa, kust oli vaade mägedele ja jõele.

Toa eest maksime 150 000K (5,88€ nägu). Hind ei sisaldanud hommikusööki. Aga see eest oli kolm eraldi voodit, vannitoas soe vesi ja rõdu vaatega mägedele. Vannitoas oli boileri elektrisüsteemi nii parandatud, et kõik juhtmed ja ühendused olid katmata. Me ei hakanud proovima, kas käib pauk ära, kui vesi peale satub. Dush oli sisuliselt wc poti kohal ja kraanikausi segisti küljest kohe lahti murdumas. Meid see ei häirinud, peaasi, et odav oleks.

Kuna jõudsime linna hilisel keskpäeval, siis midagi suurt me ette ei võtnud. Käisime söömas ja maniküüris (küüned olid 10-päevaga nii pikaks kasvanud, et nendega oleks võinud nagu kass puu otsa ronida) - imelik on see, et me pole seni poest leidnud küünetange ja lennukisse ka neid kaasa võtta ei saanud. Vähemalt meie mitte, sest meil pole äraantavat pagasit. Maniküür maksis 20 000K (2,35€).

Õhtul uudistasime bambusest tehtud silda ja käisime linna kuulsamas, vb isegi Laose või Aasia, joint 'i baaris. Heiti oli kuskilt lugenud, et Vang Viengis peavad välusmaalased baari, kus joint on tavaline menüü kaup. Jõime seal mõned Lao viski kokteilid ja uudistasime niisama mida siis rahvas seal teeb. Umbes pooled käivad seal söömas, teevad väikse napsu ja teine pool valib endale menüüst jointi mida siis kamba peale popsitakse. Kauaks me sinna ei jäänud ja läksime tänavatoitu otsima. Ōhtul võtsime hotelli mõned Lao Beer'id ja istusime rõdul ning lobisesime niisama elust-olust.

Teisel päeval oli meil plaanis teha LP (Lonely Planet) soovitusel läbi umbes 25km pikkune rolleri trip. Võtsime kaks rollerit (rendi hind päevaks 60 000K ehk 7€). Panime bensiinijaamas 1 liitri jagu bensiini ja läksime piirkonda avastama. Käisime Blue lagoon'i juures asuvas koopas. Koopasse saamiseks tuli paar sada meetrit püstloodis mäe serva üles ronida. Koobas ise oli võimas. Selle keskel budha kuju ja mõnus vaikus. See on ikka seletamatu, kuidas vesi on sellised teosed aja jooksul vorminud. Siis läksime järgmist kohta uudistama, kuniks märkasime, et 1 liiter bensiini on peaaegu ära kulutatud. Aga me ei hakanud ka otsa ümber keerama. Olin kindel, et küllap me lahendame asja ära, juhul kui bensiin peakski otsa saama. Ühel hetkel sattusime keset ehitustannert, kus küsisime õiget teeotsa kose juurde. Kose, või õigemini selle hädised jäänused, me ka leidsime. Vb on vihmaperioodil siin vett rohkem. Kohe märkasime värsket rada ja hakkasime mööda seda edasi minema, et uudistada kuhu see viib. Rada läks läbi dzungli ainult üles mäge. Umbes peale 20-30 minutit kõndimist keerasime otsa ringi. Meil oli vesi otsas! Väljas jube palavus. Õhk ei liigu ja raja lõppu ei paistnud kuskil. 

Järgmine koht oli jälle mingi laguun, aga sinna me ei jäänud. Igal pool taheti 10 000K saada. Läksime hoopis lõunat sööma. Sattusime väga mõnusasse ja huvasesse kodurestorani. Omanik rääkis head inglise keelt, uuris kust me pärit olime jne. Väga palju eestlaseid sinna sattunud polnud.

Rolleri tuuri lõpetasime ühe mäetipu vallutamisega. Mina tahtsin hirmsasti ronida kuhugi, kust on hea vaade orgudele, mägedele ja Vang Viengile. Selliseid vaatplatvorme on seal palju, me sattusime keskmise kõrgusega tipu peale. Tõus tippu oli raske ja kurnav. Kokku tuli ronida 650 meetrit vertikaali ja rada oli väga kitsas ning järsk. Ega sinna läksidki ainult natuke hullud. Mõned üksikud tulid meile laskudes ka vastu. Aga peale tippu jõudmist oli vaade seda väärt. Õhtu lõpetasime Austraalastest omanike baaris, kus olid joogid tasuta. Me ei saanudki lõpuni välja aru, kuidas nad kasumit teenivad, aga see pole ka meie asi. Käisime ka kohalikku grillitud siga proovimas, aga see oli suur pettumus. Esimest korda nägin seda, et Tõnis jätab toidu järgi. See sea kõhuäärest grillitud liha oli tõesti halb. Nätske ja veniv, alla läks ainult tahtejõu pealt. Ahjaa, bensiin meil otsa ei saanudki, kuigi ühes väikses külas võtsime pool liitrit igaks juhuks peale. Järgmine peatus on pealinn Vientaine.


600 meetrit üle merepinna mäetipu vallutamine 

Hinnang ja kokkuvõte

Toit ***
Majutus **
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ***

11-13. päev

Vientaine

Pealinna jõudsime umbes keskpäeval. Tegime õige valiku, et võtsime mini van bussi, see viis meid otse kesklinna. Hotelli leidsime suhteliselt kiiresti. Vaatasime LP-st enam vähem suuna ära ja otsisime hotellide rohkeima tänava üles. Hotell oli väga korralik, kolm eraldi voodit. Päikese ja Mekongi poole avatud rõdu ning puhas ja korraliku sooja veega dushiruum. Ärge arvake, et soe vesi on siin igas hotellis iseenesest mõistetav asi 😀

Kuna tuba oli koristamata, siis läksime linnaga tutvuma. Sõime lõunat India restos ning tegime niisama väikse tiiru. Õhtul läksime tänavatoitu otsima... Otsisime kohta, kus oleks kohalikke, aga panime täiega puusse. Tegemist oli turistidele suunatud söögikohaga, kus toit ei olnud kahjuks meie ootustele vastavalt maitsev. Ainsana olid enam vähem rahuldava maitsega fritüüritud kevadrullid. Kahjuks ei mäleta enam, kui palju see jama maksma läks, aga see oli oluliselt kallim kui me soovinuks. Hiljem läksime kohalikku õllerestorani, kus meil oli isiklik õllevalaja. Päriselt ka! See oli alguses ikka väga segadust tekitav ja mul oli isegi natuke häbitunne, et miks peab noormees meie kõrval seisma. Kui klaas sai kasvõi pool tühjaks, siis ta tuli ja valas selle kohe täis. Uskumatu, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Kui sellega ära harjud, siis on isegi päris meeldiv, kui sa saad sõpradega juttu rääkida nii, et ei pea muretsema, kas õlleklaas on tühi või mitte. Pärast piilusime korra sisse ka karaoke ja klubi laadsesse saali mis oli üks osa hoonest, kus asus õllebaar. Kui meil Eestis on tantsusaali keskosas tühi plats, siis Laoses on kogu saal püstijala baarilaudu täis ja muidugi ka baaritoolid. Jällegi täiesti teistmoodi ja imelik. Kohe tuli vähemalt kolm klienditeenindajat juurde ja võtsid taskulambid välja, et me näeks mis menüüs kirjas on - klubis on ju muidu hämar valgustus 😀 Muusika oli seal meie jaoks kohutav, aga kohalikud nautisid seda, sest esitluses oli ainult kohalik muusika. Hiljem tutvusime veel LP soovitatud baariga, kus koguneb rahvusvaheline seltskond. Baari nimi oli vist Enjoy! Seal oli tõesti väga värviline seltskond.

Teisel päeval jalutasime linnas niisama ringi, kuigi ega see meeldiv tegevus ei olnud. Väljas oli 36 kraadi sooja ja õhk seisis. Lõunaks sättisime ennast uuesti sisseühes mõnusas pizza restoranis, mida pidas 30 aastat Kanadas elanud mees oma naise ja pojaga. Mees põgenes Kanadasse Vietnami sõjaajal. Ta rääkis soravalt inglise keelt, oli hästi seltskondlik ja tundis koguaeg muret, kas meil on mõnus olla jne. Ahjaa, ta on ka Tallinnas käinud. Sattus meie pealinna teel Moskvast Helsingisse. Tal on väga hea ülevaade oma klientidest. Teab täpselt, et 65% külastajaid satub tema restorani suust-suhu soovituste kaudu ja ainult 25% otse tänavalt, mööda jalutades. Meie olime nende viimaste seas ja selle põhjal ma ütlen, et meil on väga vedanud kogu Laose reisi ajal. Oleme kokku puutunud ainult eriliste ja sõbralike inimestega. Oleme neilt palju õppinud, kuidas suures maailmas asjad käivad ja oleme ka eestlastest, enda käitumisega, hea mulje jätnud. Seda ütlesid meile ka ameeriklased peale Gibboni seiklust.

Üldiselt on Vientaine puhas linn. Prügi ei vedele, majad ja teed on heas korras, vähemalt kesklinnas, kus meie enamjaolt olime. Autopark on vinge. Kallid maasturid on igal pool. Pealinnas ikka liigub väga palju raha, see paistab kontrastina varem oldud linnades kohe silma. Õhtu edenedes kohtusime mööda minnes paljusid tuttavaid nägusid, kes on terve meie reisi ajal aeg ajalt meiega trehvanud. Ilmselt on enam vähem kõigil samad marsruudid. Hästi mõnus on see, et kui tuttavat nägu mõnest teisest linnast märgatakse, siis tervitatakse üksteist rõõmsalt. Enamjaolt dialoogi ei jätku lihtsalt öeldakse Hello! või Hey! Õhtusöögil hakkas üks vanem paar Soomest meiega rääkima, tundsid Eesti keele ära ja olid väga rõõmsad, et said meiega paar sõna soome keeles rääkida. Hiljem käisime ka At Home klubis, kus on samuti rahvusvaheline seltskond. Hiinlased, Jaapanlased, Austraalased, Sakslased, Inglased jne. Tegime ka mõned kokteilid. Meeste WC on seal imelik koht. Sa ei saa õieti omi asju ajamagi hakata, kui sul hakatakse turja ja õlgu masseerima. Heiti rääkis just natuke enne wc-sse minemist, et Lõuna-Koreas on sama asi. Alguses oleks tahtnud vanemale mehele, kes mind masseerima hakkas, litaka kirja panna, aga see oleks olnud ilmselt väga solvav. Kannatasin selle ära ja läksin käsi pesema. Mees tuli järgi ja kõik jätkus, siis ulatas ta mulle käte kuivatamiseks paberi ja kui ta nägi, et mul jääb sellest puudu, ulatas ta uue paberi. Vot sellised lood siis! 😀 Kuigi peab mainima, et hinnad on enam vähem samad igal pool, pole vahet kas ostad tänavalt õlled või baarist või klubist. Muljetasime seal niisama ja mingi aja pärast sättisime koju. Järgmise päeva veetsime peamiselt tänavatel uidates ja Tyson Kitchen restoranis (mäletate, see oli see Kanada mees). Õhtuks ostsime ööbussi piletid Paksesse.


Öösõit Paksesse. Ees ootab 12 tundi mööda Laose teid :)  

Hinnang ja kokkuvõte

Toit ***
Majutus ****
Vaatamisväärsused **
Üldine hinnang ***

14-15. päev

Pakse

Paksesse sõitsime sleeping bussiga. See on buss, kus istmeid ei ole, nende asemel on kahel korrusel magamiskohad. Bussi peale saamine oli omaette ooper. Bussijaamas olid kõik teenindajad umbkeelsed. Õnneks viis mini van 'i  juht meid õige inimeseni, kes meile piletid vormistas. Buss oli ees, aga kedagi ei huvitanud, et turistid bussi peale minekut ootasid. Juhid ajasid pea 30 minutit omi asju, kuni lõpuks bussi saime. Pakse on üllatavalt suur linn, mille kesklinn selle eest sama suurel alal nagu Kristiine Keskus. Toa saime juba teisest hotellist, kuhu me sisse astusime. Ega seal piirkonnas väga palju valikut ka polnudki. Tuba oli meil seekord väga suur. Tõnn ja Heiti said kumbki endale King size voodid, mina kui kõige vanem pidin leppima tavalise voodiga, mis polnud ka väike 😀 Esimese asjana võtsime rollerid ja läksime Bolaven platoole. Olime linnast umbes 25 km jagu välja sõitnud, kui mul tekkis kahtlus, et sõidame vales suunas. Käsi ja jalgu kasutades jõudsime ühes külas kohalikega üksmeelele, et me oleme täiesti puusse pannud. Keerasime otsa ringi ja kütsime Paksesse tagasi, kust saime ka lõpuks õige suuna kätte. Vaatamisväärsuseks olime valinud ühe kose (Tad Yuang). Kosk ise oli võimas või õigemini kaksik-kosk. Kui LP numbreid uskuda, siis 40m kõrge. 

Tagasiteel Paksesse jäime kohe vihma käte. Kusjuures enne minekut just lugesin LP-st, et platool sajab iga päev, aga ometi ei võtnud ma jopet ega dressikat kaasa. Saime hetkega läbimärjaks. Vihmapiisad peksid vastu käsi ja nägu nagu keegi laseks ülevalt, tuhandetest hernepüssidest, meie pihta hernestega turmtuld. Nägime teeääres kohalike improviseeritud müügibungalosid ja läksime ühe alla varju. Kui vihm vähemaks jäi läksime ostsime Tõnniga endale kohaliku käest vihmakeebid (10 000K tükk), sest hotelli oli veel 40 km sõita. Kui olime umbes pool maad ära sõitnud, kui kuum pahvaks vastu nägemist virutas. Enamus platoost olime selja taha jätnud. Ja nii oligi! Nagu oleks teise tuppa astunud... Päike lõõmas pilvitus taevas ja vihmast polnud haisugi. Hotellis tõmbasime Eesti lipu hotelli rõdule üles ja soovisime üksteisele Head Vabariigi Aastapäeva.

Õhtust sõime oma hotellis ja olime toidu headuses meeldivalt üllatunud. Teisel päeval oli esialgu plaanis kohe lõuna paiku sõita 4000 saarele, aga otsustasime seda teha omal moel 😀 Nimelt oli plaan külastada Vat Phu templit, mis jäi täpselt teele. Võtsime sinnasõiduks tuk-tuki. Väga mõnus oli kastis vedeleda, kui samal ajal kuum õhm keha ja juukseid sasib. See on täiesti uskumatu, nagu keegi laseks üleelu suuruse fööniga tuult peale. Sõit templi juurde kestis umbes tund aega. Tempel oli pisike koopia Ankor Vat templist, aga väga halvas seisus. Samas mulle seal meeldis. Püüdsin ette kujutada, kuidas seal elu 10-12 sajand võis toimuda. Alguses oli plaanis tuk-tuk Champasak'is maha jätta ja omal käel edasi minna, aga loobusime sellest plaanis, kui saime pihta, et selleks tuleb jõgi ületada ja siis mingit bussi oodata, mida ei pruugi tulla. Polnudki muud teha, kui läksime tuk-tukiga Paksesse tagasi. Tuk-tuki juht pakkus meile välja, et kell 16.00 läheb kohalikust bussijaamast buss 4000 saarele. Kogu see päevareis temaga läks meile päris palju maksma 350 000K (41€), aga see seiklus oli seda kulu väärt. Otsustasime, et saab mis saab ja me liigume edasi, sest Pakses lihtsalt polnud midagi teha.

Buss osutus hoopis kastiautoks - pilet 40 000K inimene, mis oli otsast lõpuni kaupa täis laotud. Kasti äärtes asuvate pinkide ja kauba vahele oli jalgade jaoks väike ruum jäetud. Nagu Aasias ikka, kõik venib ja kõigil tundub aega justkui palju käes olevat. Liikuma hakkasime alles 16.45. Kuna olin suht unine, siis viskasin kitsa pingi peale pikali ja lasin soojal tuulel oma juukseid ja keha sasida, kuniks jäin magama. Enne panin veel klapid pähe ning ma vist magasin nii umbes poolteist tundi. Pimedas jõudsime väiksesse külasse, kus tundus, et kogu küla oli ööreziimile läinud. Mööda sõitva kohaliku rollerijuhi käest uurisime, kus sadam võiks olla. Ta viipas käega kuhugi pimeduse poole... Nimelt saab Don Det saarele ainult paadiga. Korraks oli isegi päris kõhe tunne, et kus kuradi pärapõrgus me oleme. Läksime tulede suunas ja kuna ees sillerdas veesära, siis väga vales kohas ei saanud me olla. Hõikasin üle küla: "Boat, boat, boat..", kuni kuskilt pimedast tuli kohaliku- ja inglise segakeelne vastus - yes, yes

Nagu Aasias ikka, kõik asjad lahenevad ära. Kauplesime meestega natuke ülesõidu hinna üle, jõime nendega viisakusest igaüks ühe Beerlao ja istusime paati, mille valmimise aeg jääb ilmselt aega, kui Columbus merd purjetas. Ühtäkki kadus meie paadijuht ära, läks teine lihtsalt lambist külasse tagasi, aga naasis juba mõne minuti pärast. Vaikselt mootori popsudes asusime me kottpimedas teadmata suunas teele. Kuskil kaugel paistsid ähmased tuled. Juhil oli õnneks päris korraliku valgusvihuga pealamp, millega ta õiget sõidutrajektoori otsis. Tegemist ju 4000 saarega, kus kogu jõgikond on väiksemaid saarekesi täis. Minul igatahes oli sellel hetkel ülev ja mõnus tunne. Sest templist naastes oli õhus variant, et peame veel üheks ööks Paksesse jääma ja see plaan ei meeldinud kellelegi. 

Kui lõpuks sadamasse randusime oli peas virr-varr. Viimane Lao sihtpunkt oli käega katsutav

 
40 meetri kõrgune kaksik-kosk

Hinnang ja kokkuvõte

Toit ***
Majutus ***
Vaatamisväärsused ****
Üldine hinnang ***

16-18. päev

Four Thousand Island

Kui paadiga saarele randusime, käis saarel vilgas elu. Olime see päev vist ainsad, kes nii hilja saarele tulid. Mulle tundub, et peamiselt tullakse siia hommiku poolikul. Igatahes võtsime oma kotid ja hakkasime majutust otsima. Pimedas oli saarel kuidagi eriline hõng ja feeling juures. Rahvas sõitis jalgrattaga, kes jalutas, kes istus restoranis jne. LP soovitas 6-8 majutust, aga kuna me pole neid soovitusi just väga palju järginud, siis hakkasime lihtsalt ettejuhtuvaid kohti läbi kammima. Esimene koht oli kohe väikese saare kahe peatänava ristumiskohas. Pakuti bungalot hinnaga 50 000K, aga kuna seal oli seina peal hirmuäratav keko (sisalikuline), siis see ehmatas natuke ära. Ja ega see mingi eriline koht ka polnud. Kõik hotellid ja bungalod olid järjest täis broneeritud sh. saare vist kõige esinduslikum hotell. Vähemalt nägi see hurtsikute ja bungalode kõrval hea välja, oma rohelise siseaiaga ja puha. Läksime aga sügavamale saare keskosa poole. Valgust jäi vähemaks ja kohati oli päris pime. Olime just ühest järgmisest söögikohast mööda läinud, kui nooremapoolne kohalik hõikas meile järgi "Are you looking bungalos". Vaatasime toad üle, pidasime natuke nõu ja võtsime igaüks endale eraldi bungalo. Maksime 50 000K ja sättisime ennast sisse. Uks käis lukku tabalukuga ja terassil olid mõnusad võrkkiiged. Tundus õige koht olevat. Kohe jõe ääres ja restoran 10 meetri kaugusel. Kuna omanik ühelegi olemas olevale tabalukule õiget võtit ei leidnud, siis läks ta uusi lukke hankima.

Võtsin kotist oma raha, panin ukse kinni ning klõpsasin tabaluku lukku. Võti ei tulnud välja! See oli täiesti kinni kiilunud. Juba mõtlesin, et jälle peavad kõik jamad ja äpardused minuga juhtuma. Omaniku mees tuli appi ja sai võtme kätte, aga lukku see lahti enam ei keeranud. Läks kuhugi ja ütles, et 5 minuti pärast on kõik korras. Ühtäkki tuli ta tagasi rauasaelehega, millega oli ilmselt kogu põlvkond läbi aegade rauda saaginud. Usaldusväärne ja töökindel see igatahes välja ei näinud. Töövõtted olid ka peremehel pehmelt öeldes kuratlikult käpartlikud. Isegi ta rase naine tuli vahepeal vaatama, kuidas päevi näinud rauasaeleht ja tuliuus tabalukk kiunudes üksteisele üritasid ära panna. Aga müts maha saelehe omaniku ees. Ilmselt oli sellel mingi põlvkondade poolt sisse kodeeritud salavõum peal, peale 10-15 minutit, tulitavaid käsi ja higipiisku laubal, andis lukk järgi. Sain uue luku ja enne selle töökindluse testimist ma seda ukse ette lukku ei vajutanud. Mind teenis see lukk kaks päeva muretult. Loodetavasti teenib ka järgmisi kliente.

Õhtul ostsime kohalikust poest kohaliku viski mis maitses nagu küünal, mulle isegi meenutas see viirukit. Kuigi ma pole viimast söönud, siis just selline assotsiatsioon mul tekkis. Igatahes meist jäi pea pool pudelit alles ja nagu Tõnn ütles, siis lahkudes valas peremees selle jõkke. Ei teagi, kas hea ja parema õnne tarbeks või on see nii jube, et isegi kohalikud oma pisku sissetuleku juures seda tarbida ei taha. Aga seda pean küll tunnistama, et väga mõnus oli bungalo terassil võrkkiiges lesida ja niisama juttu rääkida.

Hommikul sõin perenaise tehtud pannkooke mee ja kondenspiimaga, millele pigistasin värske laimimahla peale. Maitses see kombo väga hästi! Mul lihtsalt polnud enam isu suppi, riisi või nuudleid hommikuks süüa. Ära hakkas tüütama seesama nuudli-riisi-supi hommikusöök. Samas on see Aasias väga tavapärane! Üldiselt tegi meie bungalo perenaine üldse head sööki. Heiti ja Tõnn proovisid erinevaid asju ja käid ka rahule. Näiteks jääkohvi oli seal minu arvates reisi parim. Seejärel võtsime rendist rattad (10 000K ehk 1.17€) ja läksime suuremat saart uudistama.

Puhtjuhuslikult sattusime siltide peale mis viitasid kosele ja võtsime suuna sellele. Aga sattusime hoopis randa, kust läksid hommikused delfiini vaatluspaadid. See oli ilus koht kus lõunat süüa. Tagasiteel leidsime ka kose viidad uuesti üles, aga me polnud nõus maksma raha selles eest, et minna vaatama järjekordset koske. Tagasi väiksemal saarel sattusime peale veskitööle, kus käis riisiteradelt sõkalde eemaldamine. Vaatasime päris külaelu pealt ja sõitsime bungalosse lihtsalt vedelema. Õhtul kui peale õhtusööki läksime saare peale jalutama oli saarel elu justkui seiskunud. Inimesi polnud, ärid, pubid olid kinni pandud. Ainult paaris kohas oli rahvast. Ühes olid lärmakad Austraalased, sinna me ei läinud ja teises olid Poolakad. Need ka lärmasid hirmsasti. Laulsid kõvasti ja valesti omi laule ning räuskasid mis kole. Tegime seal ühe kokteili ja läksime magama. Kogu saar oli pimeduses, hea et olime pealambid kaasa võtnud.

Hommikul sõin jällegi pannkooke, viisime rattad laenutusse tagasi ja läksime sadamasse oma paati ootama. Paati pidi tulema 10 inimest, aga sinna pandi 15 ning lisaks kõikide reisijate kotid. Väga kõhe oli selle, ülerahvastatud, puukünaga üle laia jõe sadamasse sõita. Mootor töötas nii ebaühtlaselt, et ma mõtlesin hirmuga mis saab siis, kui see välja sureb. Kujutasin ette, kuidas poolakad siis paanikasse sattuvad ja paadi ümber ajavad.

Otsisin silmadega saari kuhu ma oma olematu ujumisoskusega välja võiksin ujuda. Aga midagi nii hullu õnneks ei juhtunud. Randudes karjus vastu lademetes prügi ja rämpsu. Kohati on seda isegi mitmel korral Aasias käinuna vastik vaadata. Aga nii nad elavad. Seejärel tuli kogemusele tuginedes küla pealt mini van üles otsida, sest viidad kui sellised puuduvad, kus võiks bussijaam üldse olla ja seegi polnud kindel, et mini van üldse bussijaamast läheb, sest neil on kõik nii kaootiline. Peale 2 tundi sõitu olime uuesti Pakses. Seal vahetasime bussi mis viis meid juba otse Taisse. Piiril käis ka kõik nagu pudru ja kapsad. Hea, et meil oli bussijuht, kes võttis ohjad enda kätte ja vedas meid akna juurest akna juurde, kust siis tuli kas pass või raha sisse lükata. Seda me ei teadnudki, et Laosest väljumiseks tuleb veel 10 000K nägu maksta. Mul oli taskus ainult 1000K. Heiti andis 50 000K, et ma maksaks meie kolme eest ära. Libistasin selle sujuvalt aknaaugust sisse ja sama sujuvalt, või siis veelgi sujuvamalt, libistas ametnik kõik 50 000K omale sahtlisse. Tuima näoga kirjutas meile mingi paberi, mille vajadust teadis ainult tema ise ja olime Laosest välja kirjutatud. Me nägime tagasi saadavat 20 000K sama palju nagu näeks Eifeli tornist Tallinna Teletorni.


Ja Laose trip saigi otsa. Buss vurab vaikselt Ubon Ratchathani poole ning seal tuleb leida hotell ja ööturg.

Hinnang ja kokkuvõte

Toit ***
Majutus **
Vaatamisväärsused **
Üldine hinnang ** 

19-25. päev

Ubon Ratchathan - Patong - Bangkok - Tallinn

Ubon Ratchathan on üllatavalt suur linn. Me ei saanud bussi pealt õieti mahagi, kui juba pakuti taksoteenust kesklinna. Natuke kauplesime hinna üle ning tegime diili ära. Hotellide rohkuse üle just kiita kesklinnas ei saa. Käisime vist kahes hotellis ning otsustasime esimese kasuks. Heiti läks üksi kahesesse tuppa ning mina Tõnniga. Õhtul käisime veel ööturul, mis oli kohe hotelli juures üle ristmiku. Toit mingi šedööver polnud, aga kõige hullem ka mitte. Õhtul kohtusime ühe muheda vanemapoolse California mehega. Jutu käigus tuli välja, et ta alustas ka oma trippi Chiang Raist ja tegi Laoses läbi täpselt samad linnad mis meiegi. Ainult ta vist ei käinud 4000. saarel. See on väga huvitav ja inspireeriv kohtuda erinevate inimestega erinevatest riikidest. Meile sellised vestlused ja kohtumised meeldivad, need ei ole peale sunnitud viisakusvestlused vaid mõnusad chillid.

 

Hommikul lendasime Bangkoki. Käisime samas kohas söömas, kui esimest korda Bangkoki saabusime. Seekord toit nii hästi ei maitsenud. Ei teagi milles asi oli, aga toidul oli teine mekk. Kui hakkasime lennujaama tagasi minema, selleks tuli ületada linnasisene kiirtee. Kui ühtäkki keelati meil edasi minna. Alguses ei saanudki aru milles asi, aga siis selgus, et kohe sõidab siit mööda kuningas ise. Seega nägime ka Tai kuninga eskorti ära! Ahjaa, kiirteed sai ületada ainult õhukoridori kaudu, mis on teede kohale ehitatud mingi kindla vahemaa tagant. Õhtul umbes kell üheksa paiku jõudsime Phuketi lennujaama. Seal ostsime mini van bussipiletid Pa Tongi. Kui linna jõudsime, siis oli see nagu herilasepesa. Hästi palju inimesi ja sama palju rollereid ja autosid. Lasime ennast kesklinna viia, et seal siis mingi hotell leida. Õnneks leidsime päris mõistliku hinnaga hotelli. Toas oli kaks kohta, aga perenaine orgunnis kohe ka kolmanda voodi. Selleks tuli pool mööblit toast välja tassida, aga vähemalt saime kolmekesi koos olla. Nii tuli ka rahaliselt soodsam. Õhtul käisime tänaval söömas ja kuna olime lendamisest ja pikast päevast väsinud, siis keerasime suhteliselt kohe ka põhku.

 

Jägmisel päeval võtsime hotellist rollerid ja läksime omal käel saart avastama. Võtsime suuna lõunasse ja plaan oli kõik rannad läbi käija. Teed on seal korralikud. Looklevad mõnusalt üles-alla. Kohati on tõusud päris korralikud. Liiklus suhteliselt tihe ning sõeluvaid valgeid turiste täis. Alguses polnud kõige kindlam tunne sõita, seega sõitsime väga rahulikult. Ei pressinud kellestki mööda. Harjusime alles selle liiklusega. Vaated on seal on kohati ägedad. Kui ikka sõidad tee kõrgemas punktis ja näed all taamal randa, siis on ikka võimas tunne küll.

 Päeva kaugeim punkt oli Phuketi lõunapoolseim tipp. Päris tippu rolleriga ei saanudki. Jätsime need raudvärava taha ja kõmpsime jala edasi. Vaated olid seal vägevad. Kaks meest lennutasid seal oma drooni. Kui ma neist õigesti aru sain, siis droon oli umbes 5km kaugusel ja 800m kõrgusel. Igatahes palja silmaga seda näha ei olnud. Tagasiteel sattusime mõnus rahuliku ranna peale. Käisime seal veel viimasel täispikal päeval. Turiste oli seal vähe. Vesi soe ja hästi läbipaistev. Õhtul tegime väikse tiiru ka linna peal. Sõitsime ööturgu otsima. Kuigi see oli ikka suhteliselt kahvatu, aga noh midagi siiski. Hiljem käisime peatänavat ka uudistamas. Vot see on rahvaste paabel. Peamiselt muidugi turistid. Tänav oli väga lärmakas. Vb umbes kilomeeter pikk ja ainult baare ja klubisid täis. Käisime isegi ühes klubis, aga kuna seal polnud ruumi ennast ümbergi pöörata, siis läksime seal suht kohe ka minema. Võtsime hotelli juures veel kebabid ja kolisime hotelli rõdule linnamelu jälgima.

Suures pildis möödusid päevad suhteliselt sarnaselt. Päeval avastasime piirkonda rolleritega. Õhtuks otsisime mõne söögikoha ja hiljem astusime mõnest pubist läbi.

 

Ühe täispika päeva planeerisime veeta Phi Phi saartel. On ju tegemist maailma kuulsate saartega. Ühel neist, Maya Bay lahes, on filmitud grazy film The Beach, mille peaosas on Leonardo Di Caprio. Phi Phi saartele mineku päeva ootasime kõik. Äratus oli hommikul vara. Mini van, mis korjas linna pealt erineva seltskonna kokku, viis meid Phuketi linna. Seal seoti meile külge erkkollased paeldad, tehti kiirkoolitus ja üritati igasugust kraami veel pähe määrida (müüa). Kõik see käis stiilis nagu kunagi oli telekast saatesari "kõik müügiks" või midagi sellist. Ehk peale koolitust tulid fraasid "ja see pole veel kõik, me saame teile pakkuda veel seda ja seda ja seda ning seda kõike soodushinnaga!". Ühesõnaga paras jama! Seejärel topiti meid kiirkaatrile. Sadamast väljasõit just kiirpaadis sõitmist ei meenutanud, aga nagu kui me saime vabasse vette pandi 3x250 hobujõudu korraga tööle ning kohe hakkas ka kiljumine pihta. Saime vaevalt 5 minutit sõita, kui eest tuli üks paar, kes soovis tagapool istuda ning küsis, kes soovib paadi ninasse minna. Asi sellest, et paadi ninas oli umbes 8-10 kohta nö. avatud taeva all. Enamus kohti oli katuse all. Ma kaua ei mõelnud. Läksin ette istuma, sest teadsin, et selle "päris elamus" saan ainult siis, kui istun tuule ja pritsiva veemöllu käes. Mingi ajapärast tuli ka Heiti ette.

Alguses oli isegi natuke hirmus seal ees istuda, sest saartele minnes oli merel lainetus ja see viskas paadi ikka korralikult õhku. Mingil hetkel tabasin ära, et tuleb istuda selg vastu seljatuge. Nii oli palju stabiilsem ja mõnusam lasta paadil ja lainetel ennast loksutada.

Saared on ikka müstiliselt ägedad. Eriti Phi Phi Lee oma Maya Beach'iga. Juba sellele saarele lähenedes tekkib eriline tunne, sest see näeb nii kihvt eemalt välja. Laht oli muidugi paksult paate ja rahvast täis, seda oli ka arvata, kui sinna minna päevasel ajal ja läbi mõne reisiteenuse pakkuja. Saime seal lahes umbes tund aega sulistada, mõned pildid teha ning juba topiti meid uuesti paati. Meie õnneks nägime me Monkeys Beach'il ka ahve ning Heiti käis ka snorgeldamas. Peale seda oli Phi Phi Don'il lõuna (see on suurem saar, mida räsis 2004 aasta tsunaami kõige hullemini Tais üldse). Peale lõunat viidi meid valge liivaga väiksele Ko Mai Thon'ile, kus oli ka umbes tund aega vaba aega. Kuna selleks ajaks olime päikesest suhteliselt ära põlenud, siis otsisime varju improviseeritud restoranidest.

 

Nii meie päevad Tais möödusid, kuniks tuli aeg asuda koduteele. Aga enne seda oli meil plaanis kaks päeva veeta Bangkokis. Heiti ja Tõnn teadsid hiina linnaosas super head tänavatoidu söögikohta ja seda oli plaanis kindla peale külastada. Nad olid selle avastanud siis, kui nad kaks aastat tagasi Bangkokis käisid. Bangkoki jõudsime pimedas. Lennujaamast võtsime takso ja suundusime kohe otse hinna linnaosasse. Seal otsisime hotelli, mis osutus reisi parimaks hotelliks ning läksime söögikohta otsima. Maitseelamus mille ma sealt sain ületas kõik varasemad. Seda on lihtsalt võimatu sõnadesse panna. Läksime samasse kohta ka teisel õhtul enne lennule minemist sööma. Olime järjekorras esimesed ning ca tund enne, kui nad tellimusi hakkasid võtma. Võtsime menüüst neid asju mis eelmisel päeval otsa olid saanud. Ja teist korda järjest olin ma sõnatu. Seal on maailma parim tänavatoit - päriselt ka.

Hinnang ja kokkuvõte

Toit ****
Majutus ***
Vaatamisväärsused ***
Üldine hinnang *** 

Peale kuu aega reisimist olime tagasi lennujaamas kust meie reis algas. Kaua oodatud taaskohtumine perega oli peaaegu sõnatu, aga sellistel hetkedel polegi sõnu vaja. Selline siis oli meie Aasia reis. Aga uued reisid ootavad ja kui kellelegi on plaanis samu radu tallata, siis olen lahkelt nõus nõu andma.


Reisi kokkuvõte

Toit *****
Majutus ***
Vaatamisväärsused *****
Üldine hinnang ***** 

 

  • See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.