Kataloonia 2018 - Viimane sõidupäev

See päev oli ilm lihtsalt super ning enesetunne värske ja ootusärev. Ringi peale jäi Unesco pärandisse kuuluv Poblet'i klooster ning üksjagu tõuse ja laskumisi ning siis veel üks lisatõus, mida teistel gruppidel sees polnud. Kohe alguses sain aru, et tuleb mõnus päev. Jalad käisid hästi ringi ning alguses oli trass natuke teistmoodi, vähemalt minu jaoks. Esimese tõusu all oli minu ja Vaido Padumäe kord gruppi vedada. Tõusul pikkust umbes 10 km, keskmine nurk 6% ning tõusumeetreid kokku 600 m. Kuna enesetunne oli super hea, siis nautisin selle tõusu igat meetrit. Vahepeal sai isegi nauke kangutatud, kui Jüri Molev kiiremaid liigutusi tegi. Üleval saime kokku Kohvigrupi kiirematega, kes olid enne teisi üles saanud - Kohvigrupp alusta päeva natuke enne meid. Alla minek polnud päris ootuspärane. Grupijuht pani ees minema ning kõik teised, kes üleval batoone konsumeerisid vms tegid, pidid igaüks omapead edasi sõitma.

Esimese laskumise teises pooles nägin võrratut vaadet Siurana teisele küljele ning jäin seisma, et mõned pildid teha. Edasi sõitsin koos Toomas Ellinguga pikalt enne, kui teised kätte saime. Vahepeal oli veel üks ägedamaid laskumisi, mida ma sõitnud olen. Laskumisel oli pikkust ca 15 km ning see keerutas nii, et sageli oli allpool tee ussina looklemas näha. Kahjuks kloostrisse me sisse ei põiganud. Enne viimast tõusu olin natuke juba väsinud ning teravamate nurkade peal jäin teistest maha. Kahetsusväärselt ei oodatud tõusu lõpus mind järgi ning nii mõnegi ristmiku peal viskasin kulli-kirja, kummale poole pööran. Lõpu osa oli pikalt allamäge - umbes 35 km. Päev oli äge, kui välja arvata see, et üleval kahjuks punti kokku ei kogutud. See mõru pill tuli lihtsalt alla neelata.

Järgmisel päeval ma puhkasin ning Liina tegi üksi vihmas ja tuules sama trassi lühema variandi - 125 kilomeetrit! Ta tegi seda ainult ilma lisapaunata kuhu jäi sisse see tõus, kus mind maha jäeti. Samal päeval pakkisime rattad ja riided kokku ning hommikul kell kuus oli äratus. Lend läks suhteliselt kiiresti ning kell viis õhtul olin perega juba kodus. Kokkuvõttes võib öelda, et oli mõnus aktiivne puhkusereis, aga kas ma samasse kohta veel laagrisse läheks selles pole ma kindel - küsimus pole korralduses  jms vaid ilmas ning selle piirkonna maastikus. Seni on mulle enam meeldinud laagerdada Denias ja Mallorcal. Eks aeg näitab, kas ma veel üldse mõnes rattalaagris osalen. Hetkel võlub mind Aasia rohkem ja ikka need "päris seljakotireisid" :)