Myanmar 2019 - Bagan ja Mount Popa

Sõidupäev

Mandalay-Bagan

Sõidupäeva hommikul magasime kuniks und jätkus. Sõime juba natuke vastikuks muutunud hommikusöögi ja läksime raha vahetama. Alustasime samast pangast, kust eelmine kord, kuid raha me seal vahetada ei saanud. Lõpuks ei saanudki aru, miks me ei saanud. Kuid õnneks olid nad lahkelt nõus juhatama kohta, kus me saime oma rahad ära vahetatud. Ei saanudki aru miks nad ei võinud meile kohe esimesel päeval seda nurgatagust kohta soovitada :) Aga rahavahetuspuntk ise asus rauast piirdeaiaga kõrvaltänaval. Korraks oli kõhe tunne, kitsas tänav ja piirdeaed lisasid natuke kõdesust juurde, et mis nüüd juhtuma hakkab :)) Kuid kogu protsess läks sujuvalt, ei mingeid passe ega muid küsimusi.

Seejärel lõime linna peal niisama aega surnuks. Keskpäeval võttis 16-kohaline buss meid kesklinnast peale ning järgmised 5 tundi oli suhteliselt nüri bussisõit. Linnast välja sõites oli pea iga nurga peal peatus. Küll tõsteti bussi mingeid külmakaste ja jumal teab mida inimesed olid linnast kaasa ostnud, või siis soovisid bussiga oma lähedastele saata. Nii see kohaliku transpordi värk siin lihtsalt käib :) Kuskil poolel maal Bagani, in the middle of nowhere, oli söögipeatus. Toit mida seal pakuti oli ikka päris jube - lahja supilurr, millel polnud ei tegu ega maitset. Peale pausi olid teeolud juba rohkem Myanmari nägu - käänulised, kitsad ja suhteliselt nadis seisus.

Hilja õhtul jõudsime lõpuks bussijaama, mis oli oma kümmekond kilomeetrit enne Bagani. Hotelli broneerisime me Old Baganis ning valikul puhul lähtusime sellest, kus on rohkem elu ja kus on enam söögikohti. Old Bagani saamiseks tuli bussijaamast takso võtta. Omal käel oleks ka ilmselt saanud, kuid olime viie-kuuetunnisest bussisõidust juba üksjagu tüdinenud.

Olime just bussist välja saanud, kui taksojuhid meie ümber nagu “kärbsed ümber teatud koogi” tiirlesid. Alguses lajatati kohe hinnaks 25 000 kyti (14,88 eurot). Ütlesin, et hind on kallis. Pakkusin, et maksame 20 000 (11,9 eurot). Taksojuht saatis meid näiliselt kukele. Kui selja keerasime ja tegime näo "ahh.. me vaatame bussijaamas ringi ning eks paistab kas meil üldse taksot vaja on", siis kõik muutus.. :) Kohe kukkus hind 22 000 peale. Tegime näo, et meid see pakkumine ei huvita ning läksime tualetti otsima. Peale sehkendusi, natuke turskema ning kandilisema näoga ja rahvuselt pigem hiinlast meenutava taksojuhtide bossiga, istusime taksosse ja sõitsime hotelli 20 000 kyti eest :) Enne veel, kui hotelli jõudsime, tuli Bagani piirkonda sisenemiseks maksta 25 000 kohalikku raha näo eest.

Kuid hotell oli ilus. Heiti nägi ka päris palju vaeva selle leidmiseks. Enne seda tuli mitu tundi internetis läbi kammida tohutul hulgal hotelle. Saadavus oli iseenesest päris hea, kuid ühel juhul ei meeldinud asukoht, teisel juhul hind ja ega kolmeseid tube pole ka tegelikult liiga palju saadaval. Meie hinnangul võiks see olla suisa butiikhotell. Kogu sisustus jms nägi läbimõeldud välja. Lobbys oli mõnusalt hubane ja kodune ning teenindus personaalne ja meeldiv - ning nagu ikka tervitusjoogid ja puha. Võib olla tuli see sellest, et olime hotelli ainsad kliendid, kuid me jäime siiski selle versiooni juurde, et nad lihtsalt kohtlevadki oma kliente selliselt.

Bagan

Peale sisseseadmist läksime linnaga tutvuma ning õhtust sööma. Väljas oli juba pime, kuid nagu Aasias ikka õhtul just elu seal pihta hakkabki. Leidsime kesklinnas mõnusa ja õdusa koha kus süüa ning järgnevate päevade plaane teha. Väga kaua see õhtu väljas ei istunud, olime bussisõidust sutheliselt väsinud ning pealegi tegi mu selg natuke haiget - vana häda, mis tuli halval ajal kimbutama. Õnneks saatis Liina mulle läbi messengeri võimlemisharjutused ning hotelli jõudes võtsin ma pooletunnise võimlemise ka kohe käsile. Etteruttavalt võin öelda, et paari päevaga sain võimeldes seljavalust lahti.

Hommikusööki pakutakse selles hotellis avatud katuseterassil, kust on vaated piirkonna templitele. Nüüd tundsime ennast veel suuremate staaridena, sest meie ärkamist ootas vist terve personal. Kui hakkasime hommikusöögile sättima, hakkas kogu hotelli personal kibekiiresti tegutsema. Trepil, mis katusele viis, meid juba oodati. Tundus küll, et kogu töötav personal oli meid tervitama palutud. Natuke ebamugav isegi oli selline tähelepanu :)

Terassi kõige parema vaatega kohas oli kaetud laud kolmele. Toit oli võrdluses Mandaly A1 hotelliga ikka hoopis teisest klassist. Kuna päike ajas silmad kissitama organiseeriti kohe kibekiiresti päikesevarjud jne. Polegi nii personaalselt teenindust Kagu-Aasias varem saanud. Me tundsime ennast vägagi VIP-idena :)

Peale hommikusööki võtsime elektrirollerid ja läksime admini poolt soovitatud templeid otsima. Esimene kord Bagani tulles ning ringi sõites on iga meeter vinge. Oh.. ja ah.. saadab igat vaadet, kuid mingi hetk hakkaks kõik nagu korduma. Ahjaa.., kui olime ilusates värvides põõsa või puu juurde jõudnud sõitis meie juurde kohalik noormees ja pakkus oma abi pildistamisel. Kui pilt tehtud ei saanud me arugi, kui juba istusime rolleritele ning sõitsime tema järgi templi juurde, mille otsa pidavat saama ronida.

Hiljem alles selgus, et tema huvi polnud meile templeid näidata vaid oma kaupa müüa. Üldiselt on kõik templid Unesco ja kohaliku Muinsuskaitseameti poolt suletud. Veel vähem saab kuhugi otsa ronida. Kuid tempel kuhu kohalik noormees meid viis, selle otsa sai. Me ei jätnud seda võimalust kasutama. Tegemist oli väikse templiga, kuid seda me sellel hetkel veel ei teadnud - polnud lihtsalt suuri veel näinud. Tegime mõned fotod ja peagi sai selgeks, et meile templi tutvustamise osas oli tal tagamõte...

...kui noormes oma joonistused lahti rullis, siis need olid tõesti natuke ilusamad, kui ühes teises kohas. Kuid natuke liiga suures formaadis ning minul jäi ost sooritamata. Kuid Tõnisel hakkas vist temast hale ning peale pooletunnist müügitööd sai noormees oma tasu kätte. Hiljem, kui piirkonnas ringi sõitsime oli pea iga templi juures mõni või mitu müüjat, kes üritasid sama kaupa meile maha müüa. Kuid meil oli kaup tehtud ja saime ilma süümepiinadeta kõik pakkumised tagasi lükata. Mõne suurema templi juures oli nagu ikka korralik turg või siis turistilõks, kust sai pea kõike osta. Mulle hakkasid silma tullekellad, mille heli oli mõnusalt mahe, kuid kuna need olid piisavalt suured, jäi mul see ost tegemata.

Üldiselt möödusid kaks päeva lihtsalt ringi sõites. Natuke lugesime ja uurisime omal käel ka ajalugu ning ronisime vaatetorni otsa, kust olid tõesti ilusad vaated piirkonna pea kõikidele templitele. Viimaseks päevaks organiseerisime endale erataksoga poolepäevase matka Mount Popa otsa. Sealt pidavat olema näha parimad vaated kogu Bagani piirkonnale. Õhtul aga sõitsime ööbussiga uude linna Kalawsse. Sellest linnast saab alguse meie kolmepäevane jalgsimatk Inle Lake juurde.

Mount Popa

Mount Popa on püha koht - vana ja iidne vulkaan. Pidi olema tähtsuselt samaväärne Olümpuse mäega. Sinna sõit võttis aega umbes poolteist tundi. Poolel teel külla, kus see mägi asub, olid teeääred kilomeetrite viisi kerjavaid kohalikke memmesid ja taate täis, kes auto lähenedes puude ja põõsaste alt välja ilmusid. Vaatepildi tegi veelgi kurvemaks see, et nad nägid väga räbalad ja alatoitunud välja. Halb ja kurb tunne tekkis neid vaadates, aga teha pole midagi. Kõiki kerjavaid inimesi lihtsalt ei saa aidata. Ja kas rahaga üldse saab alatoitunud inimest aidata. Kuna me nendega otseselt kokku ei puutunud, ei tekkinud meil ka võimalust neile midagi anda. 

Mäe tippu saamiseks tuli üksjagu järske ja suhteliselt räpaseid treppe mööda ronida. Mõlemal pool treppe olid ahvid, kes omavahel nääklesid või ootasid mõnda hooletut turisti, kelle käest midagi ära näpata. Nii mõnigi jäi oma veepudelist või snäkist ilma. Üleval, nagu arvata oli, olid muidugi väga ilusad vaated. Väga kauaks me sinna ei jäänud. Olime Myanmaris seigeldud päevade jooksul juba üksjagu neid kloostreid, templeid ning stuupasid näinud. Lõime oma "heade mõtete" gongid, jälgisime ahvide sebimist ning läksime alla tagasi. Kui ma õigesti mäletan, siis mäe tipp on umbes 1500m üle merepinna. Viimased 150 meetrit tuli ronida mööda väga järske treppe, mis olid sisuliselt püstloodis.

Bagani tagasi sõites mõtlesime, et läheme ringiga ümber mäe väikesesse külasse, mis asub vulkaani kraatris, kuid taksojuhil olid teised plaanid. Hakkas hädaldama, et ta peab Baganist uue seltskonna peale võtma jne. Kindlasti oleks sealt olnud väga ilusad vaated vana ja iidse vulkaani sisemusse, kuid eks siis jääb järgmiseks korraks :)