Vietnam 2014 - 13-19. päev

Hôi An jättis meile väga sümpaatse mulje oma natuke teistmoodi arhitektuuri, mitte nii kärarikaste tänavate kui ka väga paljudest erirahvusest turistidega. Enne TET 'i käisime päeval veel rannas ja peale seda sõitsime linnakeskusesse tagasi väikeseid tänavaid pidi. Inimesed olid ka seal väga lahked. Lapsed tahtsid väga pildile tulla ja vanemad kutsusid meid ühisöömingule. Õhtul andsime rollerid ära ja läksime selles rahvamassis lihtsalt voolga kaasa. Vahepeal tegime jõe peal poole tunnise paadisõidu ja seejärel veel viimast korda street food'i sööma. Ning õhtu lõpetasime kohalikus Night Club'is. Seal kohtusime uuesti juba eelnevatel päevadel tuttavaks saanud Neiliga Austraaliast ja tema sõpradega, UK-st, Jaapanist ja ühe kohalikuga.

 

 

Hommikul sõitsime taksoga Dà Nangi, et sealt rongiga Nha Trangi sõita. Seekord leidsime omal käel õige vaguni ja kupee üles. Imelik on see, et kõik see paarsada või isegi rohkem reisijat ootavad rongi raudteejaama hoones, sest perrooni poolsed uksed on lukus seni kuni rong on ees. Kui uksed lahti tehakse, siis igaks juhuks kontrollitakse piletid, mida kontrollitakse ka rongis, veel üle :) hahahahha... No seal riigis toimub ikka täielik tööjõu raiskamine. Sõit kestis kokku 9 tundi ja see läks üpriski kiiresti. Viimasel 3 tunnil analüüsisime põhjalikult läbi Lonely Planet soovitused Nha Trangi kohta. Ette rutates võin öelda, et sealne street food Hanoi oma vastu ei saa, liiga pehme ja magus.

 

Nha Trangi kohta ei olegi midagi väga palju kirjutada. Igal juhul ei ole see backbaggers reisijale kõige huvitavam linn. Samas seal on väga soe ja merevesi pea sama soe kui õhk ja need lained, need on seal eriti võimsad. Kuid enne kui teen lühikokkuvõtte sealse eluolu kohta tasub mainimist sinna jõudmine ja hotelli sisse registreerimine. Kuna hotell oli raudteejaamast 1km kaugusel, siis otsustasime sinna jala minna. Peale väsitavat pikka rongisõitu, rasked kotid seljas tundus see kilomeeter terve igavik, aga kohale me jõudsime.

 

Kohale jõudes selgus, et hotell on täis. Kuigi me bronnisime omale toa ette ära. Aga adminil oli kohe ka lahendus olemas. Meid pandi koos kottide ja kompsudega rollerite tagaistmele ja nii sõidutati meid teise hotelli. Päris kõhe oli ilma kiivrita, raske kott seljas ja rinnal, niimoodi linna vahel kihutada. Õnneks oli hotell suhteliselt okei ja kuna olime suht väsinud, siis keerasime kohe magama. Järgmisel hommikul ärgates läksime kohe uut hotelli otsima, sest meil oli bronn ainult üheks ööks. Kun oli TET'i aeg, siis olid pea kõik hotellid täis bronnitud. Saadaval olid ööd ühe kaupa jne. Lõpuks leidsime rannast 200m kaugusel väga okei hotelli (780 000 dongi/ öö) ja seadsime sinna ennast sisse. Kuid ka selles hotellis jamad ei lõpenud. Kuid sellest juba natuke hiljem .

 

Üldiselt nägid meie päevad Nha Trangis välja väga lihtsad ja mitte väga sisutihedad. Hommiksöök, seejärel umbes kella 11-ks randa. Max paar tundi rannas, kerge lõuna ja hotelli tagasi või linna peale kolama. Linnas on päeval ainult turistid ja enamjaolt (umbes 80%) olid vene keelt kõnelevad. Isegi äride jne nimetused olid vene keeles. Teenindusest jms rääkimata. Ka meid kõnetati alati vene keeles, kuid me läksime kohe inglise keelele üle. Samas paar kvartalit merest maismaa poole kadusid äkki vene keelsed sildid ja tänavate ääri palistasid kohalikud street food'i pakkujaid. Kuigi seoses TETiga oli ka neid ainult 10-15% kohal. Ülejäänud pidasid neli päeva järjest kestvaid pidustusi pere jne seltsis.

 

 

Siin kohal teeks kohe kõigile soovituse, kes planeerivad Vietnami TETi ajal külastada, võtta ühendust e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja ma jagan lahkelt soovitusi ja läbi kogetud kogemusi. Nüüd siis hotelli juurde tagasi. Nimelt saime me 780 000 dongi eest toa kaheks ööks ja viimasel ööl pidime me kolima teise, natuke paremasse tuppa. Meie kindel soov oli, et toas oleks kaks eraldi voodit. Sellise diili me ka tegime. Maksin 500 000 dongi depostiiti ja võtsime asja rahulikult, sest eeldasime et diil on tehtud ja see peab. Kui toa vahetamise hommik käes oli ei teadnud keegi sellest kokkuleppest mitte midagi. Peale pikka vaidlemist ja sapiseid väljaütlemisi pidime leppima toaga kus on üks voodi ja tuba 2x väiksem kui meie endine tuba. Igaks juhuks maksime lõpparve ka kohe ära. 

 

 

Vahepeal käisime veel linna selle osaga tutvumas kuhu me ei olnud veel sattunud. Hotelli tagasi jõudes võeti meid kohe uuesti ette. Selgus, et me peame pea miljon dongi veel juurde maksma no see ajas juba harja ikka väga punaseks. Peale seda kui ma ütlesin managerile mida ma sellest kõigest arvan, võttis ta telefonikõne ja selgus, et meie maksmistega on siiski kõik korras ja juurde ei pea enam midagi maksma. Ahjaa eelmisel õhtu südaööl läksime veel viimast korda street'ile kus kohtusime kohalikega. 

Kui hommikul hotelli tagasi jõudsime oli kell 8 ja enne seda tegid need kohalikud meile korraliku City Tour'i. Meile näidati kohalikku ja väga kõrge tähtsusega kirikut, seejärel läksime kohalikule turule (umbes kell 5 öösel) looma sisefileed ostma, millest nad meile oma kodus korraliku roa tegid. Kohalike eluolu on seal ikka väga primitiivne ja lihtne, ei mingeid kallieid luksusasju. Rollereid hoiti elutoas, mis oli ühtlasi ka esik... samas ei olnud seal räpane ja kõik vajalik eluks olemas.

 

 

Öösel kell üks ajasime ennast üles ja tellisime takso. Esimene taksojuht saatis meid pikalt kui ütlesime, et maksame lennujaama sõidu ees 400 000 dongi. Seejärel läksin ma hotelli tagasi ja ütlesin neile mida ma sellest arvan, sest eelmine admin ütles, et sõit läheb max maksma 350- 400 tuh. dongi. Kiirelt saime õnneks uue takso. Ka see üritas alguses 500 tuh. küsida kuid kui nägi, et me oleme valmis temast loobuma lõime diili 400 000 peal lukku ja ma maksin ka kohe raha ära, et hiljem jagelema ei peaks. Lennujaamas olime ca tund aega hiljem, sest see asus eikusagilmaal keset põldusid.

 

 

Jaamas hakkas kõik jälle uuesti pihta. Iga 10 reisija kohta oli seal vähemalt üks ametnik, kes midagi uuris, päris, küsis ja vaatas. No täiesti hullumaja, iga 20m pealt küsiti uuesti reisidokumente ja ma isegi ei mäleta enam mitu Security Check'i seal oli. Kui olime kogu selle kadalipu läbi teinud ootas meid Business Class VIP Lounge. Asi sellest, et Hanois pileteid ostes oli sellele lennule ainult kaks piletit saadaval ja need oli äriklassi omad. Samas tol hetkel nautisime seda staatust ikka täiega. Meid ootas seal ees pehme mööbel, hommikusöök, joogid, näksid jne. Kõik see muidugi tasuta. Lennukile saime eraldi koridorist ja Singapuri jõudes tuli meile eribuss järgi, sest VIPid sõidutati terminali teistest eraldi.

 

 

5 tundi ootamist nii suures lennujaamas läks väga kiiresti. Kohe alguses tegime Finnair'i letis check in kuni Tallinnani ära ja seejärel läksime söögi ja joogipoolist otsima. Ühtpidi oli kuidagi imelik 7€ (Vietnamis maksis odavaim õlle 35 eurosenti) õllet osta, samas oli selle jahedus ja maitse tol hetkel igat eurot väärt. Peale sööki käisime poodide vahet ja tund enne põurdingut läksime oma väravat otsima. Kümme ja pool tundi lendu läks ka üllatavalt kiiresti. Ainus millest natuke puudust tundsime oli üks kange naps, mida Finnair tasuta ei jaga, samas Prantslastel oli kõik hinna sees. Helsingisse jõudsime planeeritud ajaks ning seal käis kõik juba väga kiiresti. E-passi omanik läks väravasse kus masin luges passiandmed sisse ja silmaskännerig tegi tutvastuse ning värav klõpsas lahti. 45 minutit hiljem maandusin ma Tallinnas kus ootas mind Illimar :)