Laos 2017 - 4-6. päev

4-6. päev

Laos - Gibbon Experience

Ärkasime hommikul vara. Panime riidesse ja läksime välja tuk-tuki püüdma. Saime just kõrval tänavast välja keeratud, kui üks tuk-tuk sõitis mööda. Tegemist oli sama juhiga, kes meid teisel päeval õhtul hotelli tõi. Kas pole kummaline? Kui bussijaama jõudsime, siis seisis Chiang Rai-Bokeo buss juba ees. Tõnis jäi pileteid ostma, me Heitiga läksime süüa ostma. Laose piirile sõitsime umbes 2 tundi. Piiril maksime 30 dollari asemel 35 dollarit ju siis piirivalvuril oli see päev suuremad kulutused ees ootamas. Ja mina udupea unustasin osad oma paberid Tai poolele. Kui bussi läksin, hakkasin kottist midagi otsima ja avastasin, et osad paberid on puudu. Läksin Laosest välja Taisse, otsisin oma asjad üles ja läksin Laosesse tagasi ?

Kontrast Laose ja Tai vahel on suur. Kohe esimestest kilomeetrist on aru saada, et tegemist on väga vaese riigiga. Bussijaamas tekkis meil väike error. Me ei vahetanud piiril raha ja see oli viga, sest sealt oli linna keskusesse umbes 8km.  Aga pole hullu, kõik asjad lahenevad iseenesest. Peale väikest seiklust leidsime kohaliku tuk-tuki ja saime kaubale, et ta viib meid 300 (2,70 eurot nägu) Tai bahti eest keskusesse. Ega selles väikses linnas midagi teha polnud. Käisime õhtul tänavatoitu söömas ja meile üllatuseks oli see päris hea. Parem kui ootasime, sest igasugustes blogides ei kirjutatud just palju head Laose toidu kohta. Päeval sõime esimeses ette juhtuvas kohas suppi ja see tõesti polnud kõige parem, kana oli luude ja kõõlustega ning maitse pigem tagasihoidlik. Magama sättisime umbes kell 10 õhtul.

Hommikul oli väga magus uni. Hotell pakkus hommikusöögiks kohvi ja banaane. Selge see, et sellega lõunani välja ei vea. Enne kui läksime Gibboni kontorisse, võtsime tänavalt söögid ning sõime need ära ajal, kui meile näidati ja räägiti mis meid eest ootab. Peale seda pandi meid autodesse. Külasse, kust meie seiklus pihta hakkas, sõitsime mööda mägiteid umbes 2 tundi. Külas jagati kogu seltskond kahte gruppi. Me valisime grupi mis läks kohe esimesel päeval kose juurde. Esimene pool tundi kõndisime mööda siledat maad. Mitu korda tuli ka läbi jõe minna. Mingi hetk tegime peatuse ning meile pakuti lõunasöögiks saia, mille vahele oli pandud kanaliha jms. Maitse oli väga hea, meenutas natuke Vietnami tänaval pakutavat saia. Mingil hetkel ületasime viimase jõe ja siis hakkas "see päris" dzungli trip pihta. Kohe alguses läks rada üles mäge. Nii läksime umbes pool tundi. Rajad olid kitsad, juurikaid täis, ümber ringi bambused ning all sügavad orud. Tundsin seal ennast väga koduselt. Oleks tahtnud seal rattaga sõita.

Kosk ise oli pettumus. Sisuliselt väike nire. Võib olla on see vihma perioodil ägedam, aga seda polnud meil aega oodata. Ujuma me ei läinud. Ameeriklased, Austraallased ja Hollandi noormees läksid ujuma. Umbes tund aega olime seal ning siis oli valida, kas läheme lühemat rada pidi või pikemat rada pidi puumaja juurde. Ühine otsus oli, et läheme pikemat pidi, see tähendas nelja kaablit kahe asemel. Kohe esimene kaabel oli umbes 350 meetrit pikk ja sügavaim koht 150 meetrit. Esimesena läks giid ja siis mina. Tõnis tahtis olla keskmine. Peale Tõnist tuli Heiti ja siis teised. Kui olin umbes poole peal, oli tunne võimas. Natuke oli kõhe ka, sest all oli tühjus. Kahjuks ei saanud ma päris lõpuni sõita, sest turvagarabiin oli natuke valesti ja see tõmbas kiirust maha. Õnneks tuli giid mulle appi ja võttis mu seljakoti enda kätte. Tõmbasin ennast käte abil lõpuni ja jäin Tõnni ootama. Tõnn tuli päris hea hooga, aga ta ei haaranud kohe kaablist kinni kui kohale jõudis ja vajus sama hooga tagasi. Seletasime küll talle, et pangu pidurit, aga ta ei saanud asjale pihta ja vajus päris kaugele. Polnudki tal muud teha, kui kätte jõul ennast tagasi tõmmata. Ega see kerge pole, kui sul on seljakott seljas ja lõpus kaabel ka natuke tõuseb. Heiti ja teised tulid juba paremini kohale. Seejärel võtsime veel mitu kaablit ning jõudsime oma hotelli. Alguses oli päris kõhe seal olla, sest see on ikka kuratlikult kõrgel. Aga kõrgusega harjub kiiresti. Giid kattis meile tervituslaua (puuviljad ja kohalikud snäksid), siis tegi meile kohvi ja teed. Seejärel seadsime ennast sisse ja jäime õhtusööki ootama. Me ei pannud tähelegi, kui ühel hetkel oli kottpime. Panime oma pesa püsti (kolm madratsit ja sääsevõrk, mis oli pigem nagu telk) ja hakkasime kaarti mängima. Ma arvan, et umbes 10-11 vahel sättisime ennast magama. Alguses ei tulnud üldse und. Dzungli hääled, Tõnn rääkis, et oli oi kuulnud, kuidas rott kuskil midagi järab ja natuke oli kõhe ka. Öösel ärkasin mitu korda üles. Olin täiesti läbimärg. Magama minnes oli külm, aga seal telgis läks kiiresti palavaks. Samas oli endiselt ka natuke jahe ja niiske korraga. Äratus oli kell 7 hommikul. Mingil hetkel tuli giid hommikusöögi ja kohviga. Õigemini kuuma veega, sest kohvi oli lahustuv. See on ikka hämmastav, kuidas nad ühes käes kuum vesi kannuga (vee ajavad nad kuumaks lõkke peal väliköögis, mis asub kose juures) ja teises potsikud söögiga, mööda kaableid liiguvad. Hämmastav! Ise ma küll ei julgenud esimesel päeval isegi filmida.

Peale hommikusööki hakkasime läbi dzungli teise puumaja juurde matkama. Tee peale jäi 500m tross. Seekord teisena minna ei soovinud, ikka päris kõhe oli, aga see läheb kohe üle kui oled esimesed meetrid sõitnud. Peale seda matkasime umbes poolteist tundi teise puumaja juurde. Sellele maandumine oli päris raske. Hoog oli päris suur ja enne maja tuli jalad üles tõsta, sest sisse tuli ronida sisuliselt aknaaugust. Ees ootas meid jällegi puuviljad, tee ja kohvi. Siis oli kuni kolmeni vaba aeg. Igaüks otsis endale ise tegevust. Me läksime kolmekesi lähedal asuvaid radu avastama. Päris äge oli omapead mööda trosse sõita. Kolmest tuli giid ja viis meid teisele 500m pikkusele rajale. Esimest korda tundus see lausa õudne. Giid läks ees ära. Tundus, et ta jääbki sõitma. Kui minu kord tuli, siis kontrollisin enne kolm korda kõik kinnitused üle, kui ennast füüsika reeglite kätte andsin. Sõit oli väga äge. Keskel olles vaatasin alla ja kõhe ei hakanud. See on ikka uskumatu kui kiiresti kõrgusega ära harjub, kui sa ennast turvaliselt tunned. See oli kihvt koht! Maabumis kohast tuli natuke alla minna ja siis nii sai teisele poole tagasi sõita. Sisuliselt oli 500m rada teise raja kohal. Teine oli muidugi umbes 350m pikkune. Nii sõitsime seal neli korda, mis võttis aega umbes tund aega. Peale seda tulime puumaja juurde tagasi. Käisime pesemas (väga eriline tunne on pesta 45m kõrgusel).

Öösel ärkasin halva enesetundega. Olin päris pikalt üleval enne, kui magama jäin. Kui teist korda uuesti üles ärkasin sain aru, et kõht on korrast ära. Läksin meie vabaõhu wc-sse (põrand paistab läbi, seinad puuduvad ja dzungel elab öist elu. Kummaline tunne oli keset ööd 45 meetri kõrgusel omi asju ajada, aga teist teed ka polnud. Proovisin uuesti magama jääda. Ärkasin uuesti mingi aeg ja siis oli tunne juba väga kehv. Hakkasin kohe kõhurohtusid võtma ja tunne läks isegi paremaks, kuni kolmanda korrani. Ega ei olnud lihtne kogu aeg üle Heiti ronida ja mis kõige hullem, ega wc sein ei olnud kahekordne cyproc mis on helisummutava villaga täidetud. Seinaks oli laudis ja ukseks räbal kalts. 

Hommikul umbes kell seitse, kui oli äratus olin ma ikka täitsa läbi. Toit alla ei läinud, olin kägaras ja mõtlesin, kuidas ma sellises seisundis siit dzunglist välja saan. Seni kuni teised hommikust sõin, proovisin ma teed juua ja mingit soga, mida arst soovitas kui kõht on lahti. Kuid mingil hetkel tuli meil ära minna, veel enne mineku tegin viimase visiidi meie super vaatega tualetti, tõmbasin rakmed kuidagi peale ja laskusin puumajast alla. Esimene zipline on vb umbes 100-150m pikk ja suhteliselt hea maandumisega. Ees ootas üle 2 tunni rännakut dzunglist, välja tagasi mägikülla, kust meid linna tagasi viidi. Tagantjärgi mõeldes oli see mu elu raskeim matk (Haanja 100 ja Pariisi 24 olid nohu selle kõrval).

Maastik on ainult üles-alla, juurikased rajad, ümberingi bambusepuud jne. Jäin vanema giidiga kohe viimaseks, et saaks omas tempos liikuda. Vanem giid oli 50 aastane kohalik mees, kes oli päev varem kõhuhäda saanud ja nii me kaks hädalist kahekesi tulime. Mingi hetk, peale seda, kui olin kogu oma sisikonna välja oksendanud hakkas kergem ja saime kohe oluliselt kiiremini edasi. Rännaku sisse jäi 7x zipline'dega sõitmine, kus kõige pikem oli üle 500 meetri ja kõige sügavam koht 150 meetrit. See on ikka võimas tunne üle sellise sügava oru mööda trossi laskuda. Eriti tänan Heitit ja Tõnist, kes kogu tee minu seljakotti kordamööda läbi dzungli tassisid.

Hinnang ja kokkuvõte

Nüüd oleme juba Luang Prapangis...