Laos 2017 - 16-18. päev

16-18. päev

Four Thousand Island

Kui paadiga saarele randusime, käis saarel vilgas elu. Olime see päev vist ainsad, kes nii hilja saarele tulid. Mulle tundub, et peamiselt tullakse siia hommiku poolikul. Igatahes võtsime oma kotid ja hakkasime majutust otsima. Pimedas oli saarel kuidagi eriline hõng ja feeling juures. Rahvas sõitis jalgrattaga, kes jalutas, kes istus restoranis jne. LP soovitas 6-8 majutust, aga kuna me pole neid soovitusi just väga palju järginud, siis hakkasime lihtsalt ettejuhtuvaid kohti läbi kammima. Esimene koht oli kohe väikese saare kahe peatänava ristumiskohas. Pakuti bungalot hinnaga 50 000K, aga kuna seal oli seina peal hirmuäratav keko (sisalikuline), siis see ehmatas natuke ära. Ja ega see mingi eriline koht ka polnud. Kõik hotellid ja bungalod olid järjest täis broneeritud sh. saare vist kõige esinduslikum hotell. Vähemalt nägi see hurtsikute ja bungalode kõrval hea välja, oma rohelise siseaiaga ja puha. Läksime aga sügavamale saare keskosa poole. Valgust jäi vähemaks ja kohati oli päris pime. Olime just ühest järgmisest söögikohast mööda läinud, kui nooremapoolne kohalik hõikas meile järgi "Are you looking bungalos". Vaatasime toad üle, pidasime natuke nõu ja võtsime igaüks endale eraldi bungalo. Maksime 50 000K ja sättisime ennast sisse. Uks käis lukku tabalukuga ja terassil olid mõnusad võrkkiiged. Tundus õige koht olevat. Kohe jõe ääres ja restoran 10 meetri kaugusel. Kuna omanik ühelegi olemas olevale tabalukule õiget võtit ei leidnud, siis läks ta uusi lukke hankima.

Võtsin kotist oma raha, panin ukse kinni ning klõpsasin tabaluku lukku. Võti ei tulnud välja! See oli täiesti kinni kiilunud. Juba mõtlesin, et jälle peavad kõik jamad ja äpardused minuga juhtuma. Omaniku mees tuli appi ja sai võtme kätte, aga lukku see lahti enam ei keeranud. Läks kuhugi ja ütles, et 5 minuti pärast on kõik korras. Ühtäkki tuli ta tagasi rauasaelehega, millega oli ilmselt kogu põlvkond läbi aegade rauda saaginud. Usaldusväärne ja töökindel see igatahes välja ei näinud. Töövõtted olid ka peremehel pehmelt öeldes kuratlikult käpartlikud. Isegi ta rase naine tuli vahepeal vaatama, kuidas päevi näinud rauasaeleht ja tuliuus tabalukk kiunudes üksteisele üritasid ära panna. Aga müts maha saelehe omaniku ees. Ilmselt oli sellel mingi põlvkondade poolt sisse kodeeritud salavõum peal, peale 10-15 minutit, tulitavaid käsi ja higipiisku laubal, andis lukk järgi. Sain uue luku ja enne selle töökindluse testimist ma seda ukse ette lukku ei vajutanud. Mind teenis see lukk kaks päeva muretult. Loodetavasti teenib ka järgmisi kliente.

Õhtul ostsime kohalikust poest kohaliku viski mis maitses nagu küünal, mulle isegi meenutas see viirukit. Kuigi ma pole viimast söönud, siis just selline assotsiatsioon mul tekkis. Igatahes meist jäi pea pool pudelit alles ja nagu Tõnn ütles, siis lahkudes valas peremees selle jõkke. Ei teagi, kas hea ja parema õnne tarbeks või on see nii jube, et isegi kohalikud oma pisku sissetuleku juures seda tarbida ei taha. Aga seda pean küll tunnistama, et väga mõnus oli bungalo terassil võrkkiiges lesida ja niisama juttu rääkida.

Hommikul sõin perenaise tehtud pannkooke mee ja kondenspiimaga, millele pigistasin värske laimimahla peale. Maitses see kombo väga hästi! Mul lihtsalt polnud enam isu suppi, riisi või nuudleid hommikuks süüa. Ära hakkas tüütama seesama nuudli-riisi-supi hommikusöök. Samas on see Aasias väga tavapärane! Üldiselt tegi meie bungalo perenaine üldse head sööki. Heiti ja Tõnn proovisid erinevaid asju ja käid ka rahule. Näiteks jääkohvi oli seal minu arvates reisi parim. Seejärel võtsime rendist rattad (10 000K ehk 1.17€) ja läksime suuremat saart uudistama.

Puhtjuhuslikult sattusime siltide peale mis viitasid kosele ja võtsime suuna sellele. Aga sattusime hoopis randa, kust läksid hommikused delfiini vaatluspaadid. See oli ilus koht kus lõunat süüa. Tagasiteel leidsime ka kose viidad uuesti üles, aga me polnud nõus maksma raha selles eest, et minna vaatama järjekordset koske. Tagasi väiksemal saarel sattusime peale veskitööle, kus käis riisiteradelt sõkalde eemaldamine. Vaatasime päris külaelu pealt ja sõitsime bungalosse lihtsalt vedelema. Õhtul kui peale õhtusööki läksime saare peale jalutama oli saarel elu justkui seiskunud. Inimesi polnud, ärid, pubid olid kinni pandud. Ainult paaris kohas oli rahvast. Ühes olid lärmakad Austraalased, sinna me ei läinud ja teises olid Poolakad. Need ka lärmasid hirmsasti. Laulsid kõvasti ja valesti omi laule ning räuskasid mis kole. Tegime seal ühe kokteili ja läksime magama. Kogu saar oli pimeduses, hea et olime pealambid kaasa võtnud.

Hommikul sõin jällegi pannkooke, viisime rattad laenutusse tagasi ja läksime sadamasse oma paati ootama. Paati pidi tulema 10 inimest, aga sinna pandi 15 ning lisaks kõikide reisijate kotid. Väga kõhe oli selle, ülerahvastatud, puukünaga üle laia jõe sadamasse sõita. Mootor töötas nii ebaühtlaselt, et ma mõtlesin hirmuga mis saab siis, kui see välja sureb. Kujutasin ette, kuidas poolakad siis paanikasse sattuvad ja paadi ümber ajavad.

Otsisin silmadega saari kuhu ma oma olematu ujumisoskusega välja võiksin ujuda. Aga midagi nii hullu õnneks ei juhtunud. Randudes karjus vastu lademetes prügi ja rämpsu. Kohati on seda isegi mitmel korral Aasias käinuna vastik vaadata. Aga nii nad elavad. Seejärel tuli kogemusele tuginedes küla pealt mini van üles otsida, sest viidad kui sellised puuduvad, kus võiks bussijaam üldse olla ja seegi polnud kindel, et mini van üldse bussijaamast läheb, sest neil on kõik nii kaootiline. Peale 2 tundi sõitu olime uuesti Pakses. Seal vahetasime bussi mis viis meid juba otse Taisse. Piiril käis ka kõik nagu pudru ja kapsad. Hea, et meil oli bussijuht, kes võttis ohjad enda kätte ja vedas meid akna juurest akna juurde, kust siis tuli kas pass või raha sisse lükata. Seda me ei teadnudki, et Laosest väljumiseks tuleb veel 10 000K nägu maksta. Mul oli taskus ainult 1000K. Heiti andis 50 000K, et ma maksaks meie kolme eest ära. Libistasin selle sujuvalt aknaaugust sisse ja sama sujuvalt, või siis veelgi sujuvamalt, libistas ametnik kõik 50 000K omale sahtlisse. Tuima näoga kirjutas meile mingi paberi, mille vajadust teadis ainult tema ise ja olime Laosest välja kirjutatud. Me nägime tagasi saadavat 20 000K sama palju nagu näeks Eifeli tornist Tallinna Teletorni.

Ja Laose trip saigi otsa. Buss vurab vaikselt Ubon Ratchathani poole ning seal tuleb leida hotell ja ööturg.

Hinnang ja kokkuvõte