Laos 2017 - 7-8. päev

7-8. päev

Luang Prabang

Luang Prabangi sõitsime ööbussiga. Sõit kestis 12h ja kohe algus oli uus ja huvitav kogemus. Buss nägi välja nagu oleks see romulast otse bussijaama veeretatud. Heiti ja Tõnn märkasid esimese asjana "mägi aivari" teibiga kokku liimitud esiklaasi ? Päris tõsiselt kohe! Roostetas teine igalt poolt ja mulle tundus, et kogu seda rauda hoidis koos värske värv, mille alt rooste välja punnitas. Tavaliselt on ööbussid magamiskohtadega ja kui me sellele bussile pileteid ostsime, siis sõna VIP tekitas tunde, et saame öö mugavalt bussis ära veeta. Aga kaugel sellest.

Kui kõik turistid ning kohalikud bussi ära sätiti, lasti peale veel üks kohalik naisterahvas, kes oli reisu peale tulnud oma plastiktooliga. Tema pandi vahekäiku istuma. Ärkasin umbes 3 tunni pärast, kui buss tegi esimese peatuse - olin öisest kõhuhäda trallist nii väsinud, et jäin kohe magama. Esimene asi mis bussist väljudes silma hakkas oli see, et bussijuht jahutas ülekuumenenud mootorit, kasutades selleks korraliku läbimõõduga kastmisvoolikut. Peale seda jahutas ta veel pidureid ja sõit läks edasi.

Luang Prabangi jõudsime umbes 8.30 hommikul, tuk-tukid juba saaki ootamas. Uimase peaga ei saanud kohe pihta, kust asjaga pihta hakata, et bussijaamast kesklinna saada. Üldiselt on Laoses kõik bussijaamad linnast väljas. Aga nagu ikka lahenesid asjad iseenesest ära. Leidsin juhi, kes küsis 20 000 KIP'i (2,35€) näo pealt. Ütlesin, et ta saab 18 000K ja kogu lugu. Ilmselgelt ta sellega ei nõustunud ning hakkas kiirelt uusi ohvreid otsima. Ta leidis kaks Prantsuse noorema poolset naist ja hõikas juba kaugelt, et sõit maksab 20 000K. Läksin naiste juurde ja segasin vahele, et ärgu maksku, sest me pakkusime 18 000K. Juht oli korraks nõutu, aga ei lasknud ennast häirida. Juba ta leidis kaks Jaapani noormeest. Kõik kordus uuesti. Lõpuks, kui bussijaam oli unistest turistidest peaaegu tühi, rahmas ta käega ja nõustus 18 000K nägu. Ilmselgelt maksime me ka siis üle, seda on õpetanud nädal, mis me siin Laoses oleme veetnud.

Hotelli leidsime armsas ja vaikses põiktänavas, kui olime umbes 7-8 kohta läbi käinud. Oleme õppinud, et esimese hinna peale tuleb näidata üles ükskõiksust ja imeväel hakkab hind langema. Tuba oli tagasihoidlik, aga rahuldav. Esimese asjana tahtsime lihtsalt pesema minna. 

"Ahjaa nüüd tuleb meelde, et Tõnni taga istuv kohalik oli terve bussisõidu aja oksendanud. Ja kui ma õhuavade ribisid hakkasin enda pealt kinni panema, siis peale seda mu käed konkreetselt kleepusid, nagu okeks meepurgis autovõtmeid taga otsinud. Sellised need asjad siin lihtsalt on ja sellega peab arvestama"!

Peale pesu käisime linna peal hommikust söömas. Seejärel võtsime rollerid ning läksime omal käel Kuang Si koske vaatama. Selle külastust pakkus iga teine tuk-tuki ja min-vani juht. Hinnad kakkasid 200 000K ja lõpuks oldi nõus juba 140 000K'ga. Aga me läksime siiski omak käel. Oi kui hea tunne oli rolleriga kuuma päikese all sõita. Ninna löövad Aasiale omapärased söögi valmistamise- ja looduse aroomid. Kosk oli äge, mitmete kaskaadidega ja suplemiseks sobilike basseinidega. Hästi palju oli Jaapani ja Hiina turiste. Veetsime seal ümbruskonnas ringi matkates umbes 1,5-2 tundi.

Nüüd natuke Laosest üldisemalt. Valdavalt paistab silma vaesus, lihtsus, räpasus, aga samal ajal käib ka vilgas ehitustegevus. Ei ole midagi kummalist selles, kui kõrvuti on super moodne palee ning bambusest ja kättejuhtuvast kilest ning plekist kodud, kus igaüks püüab vastavalt oma võimalustele päevast maksimumi võtta. Sama kontrast on autodega. Esimene liiklusvahend mis me piiri ületades nägime on Laosele iseloomulik üherattalisele traktorimoodustisele sarnane transpordivahend, millele on kast külge ehitatud. Samal ajal on linnapildis aasiapäraste nüanssidega Toyota Land Cruiser W8 täiesti tavaline maastur. Silma on hakanud Range Rover Sport uusim mudel, BMW X5, BMW X6 neid on vähe, Mercedes Benz GL500 AMG (Eestis maksab selline alates 120 000€). Aga valdavalt on kasutusel siiski Nissani või Toyota kastiga maasturid ja need on ikka uuemad mudelid.

On näha, et kellel on raha, siis see tahab sellest kohe ka kõigile teada anda. Maanteel aga sõidavad üksteise taga päevi näinud roller ja selle taga posljedni model dziip. Üldiselt dziibi omanik rollerist ohtlikult mööda ei trügi, aga ilmselt see varsti muutub, sest raha, kui seda ei osata targalt ja lugupidavalt omada, ajab inimesed hulluks. Riietusest on jõukamat ja vaesemat inimest raskem eristada. See eest turisti tunneb muidugi kaugelt ära. Nagu näiteks Inglise punapäised ja tulipunaseks värvunud näitsikud, kes on ilmselgelt liiga palju alkoholi tarbinud või siis väärikad Saksa ja Prantsuse natuke üle keskea paarid - vot neid on hea vaadata. Üldiselt jäigi meile silma, et siia linna tulevadki viimasena kirjeldatud keskealised elunautlejad. Senini on meil kohalikega hea klapp tekkinud. Kui neile ikka Sa bai Dee ütled, siis on kontakt kohe parem, kes siis ei tahaks, et neile "Tere" emakeeles öeldakse. Väga raske on ainult kohalike vanust hinnata. 16-40 aastased tunduvad kõik ühevanused. Valdavalt on nad naeratavad ja abivalmid, kui jäävad abistamisel hätta, siis otsivad kiiresti mõne kaasmaalase, kes oskab natuke paremini rahvusvahelist(keha)keelt. Seni oleme meie kõigiga hakkama saanud ja tundub, et me oleme alati oodatud turistid.

Õhtul tutvusime sama hostelis ööbiva venelastest paariga, kes reisivad järjepidevalt juba teist aastat. Aasta olid Tais, nüüd Laoses. Siit lähevad Vietnami. Kusjuures venelased saavad 14 päeva Laoses ja Vietnamis viisavabalt olla ? Paaril on kaasas umbes 3-4 aastane tüdrukutirts ja mees ütles uhkusega, et järgmine on tulemas. Ilmselt saadi sellega hakkama kuskil Tais. Paar oli mõned aastad tagasi oma äri Venemaal püsti pannud ja nüüd lihtsalt reisivad. Rääkisime nendega mitu tundi reisimistest, tänavatoidust ja paljust muust. Väga sümpaatne ja mitte üldsegi üleolev vene perekond oli. Mainisid nad isegi, et väldivad reisides piirkondi, kus nende kaasmaalaseid liiga palju on. Eks igaüks võib ise edasi nuptutada miks see nii on.

Teiseks päevaks valisime välja Pak Ou koopa külastuse. 

Hommikul pettusime poolturistikas söögikohas. Toit oli jama, hinnad kallid ning must kohvi jube tökat. Lahjendasin 3x seda kuuma veega, aga ikka sain ainult paar lonksu võtta. Minust see sinna maha jäi. Tõnn vist tõmbas selle sisse, aga täpselt enam ei mäleta. Enne kui koopaid läksime avastama, pikendasime rollerite kasutust ja panime ajama. Kohe suht alguses, linnast välja sõites, sattusime külavahe teele, millel kannatas vaevalt 10km/h sõita. Saime ühe kohaliku tuk-tuki juhi käest õige teeotsa kätte ning edasi läks sõit juba mööda asfaltteed, kuni 11km enne koobast tuli keerata suht nirus seisus kruusateele. Teele jäi väiksemaid tõusunukke, vihmaperioodist roopasse sõidetud vaalusid ja palju tolmu. Kui jõudsime järgmise külani ja saime vaevalt külasse sisse sõidetud, kui kohalik tädi jooksis kätega vehkides järgi. Jäime seisma, et uurida, milles asi ja tuli välja, et me ei tohi maksmata edasi sõita. Olime väga imestunud ja segaduses, miks me peame 3km enne koobast oma rollerid küla piirile jätma? Maksma parkimise eest 5000K/ roller? Ostma mingi pileti 15 000K nägu ja et, siis viiakse meid paadiga kuhugi...?! Vaidlesime pikalt, kuni Heiti pani ühel hetkel lihtsalt ajama - ühesõnaga saatis nad pikalt. Me Tõnniga ei liigutanud kumbki. Teine külatädi sajatas ja pomises endamisi midagi, nagu oleks mingi seletamatu needuse peale pannud.

Mõni hetk hiljem keeras Heiti otsa ringi ja tuli tagasi. Tõnn ütles, et maksame neile raha ära ja saame edasi sõita. Meie aga ei tahtnud maksta mitte millegi eest, seda enam, et koopasse sisenemisel küsitakse nagu nii 20 000K. Keerasime otsa ringi ja saatsime nad pikalt. Mul oli kuskilt meeles, et Laoses võib selliseid improviseeritud ebaseaduslike küla piiripunkte olla ja tegemist on pehmelt öeldes raha väljapressimisega. 

Me saime vaevalt 2-3km sõita, kui Heiti rolleril pudenes, väikse, aga terava tõusu peal esineme porilaud. See lihtsalt murdus küljest ära ? Ühes teises külas tegime peatuse, et kõrvetava päikese eest korraks varju minna. Ja siis ütlesin Heitile, et see külatädi pani talle mingi needuse peale. Kusjuures ma ise isegi natuke usun selliseid asju.

Järgmised asjad hakkasid juhtuma tanklas. Olime bensiini juba ära ostnud ning sättisime minekule, kui Heiti märkas, et rattalukk on katki. Tegemist on mehhaanilise lukuga mis käib piduriketta külge. See jäigi arusaamatuks, kuidas see sai mitte kasutades, loksudes enamus ajast sadula all olevas laekas, katki minna. Poole tunni jooksul juba teine jama Heitiga. Ma kalkuleerisin peas kiiresti plaani kokku. Kammime kõik teeäärsed improviseeritud töökojad läbi ja vaatame jooksvalt, kuidas meil asjade parandamine sujuma hakkab. Ja nagu Aasias ikka, kõik asjad lahenevad nagu iseenesest, peab lihtsalt natuke julgust ja pealehakkamist olema. Peatusime ühes remonditöökojas, kus oli piltlikult öeldes ripakil ja juppideks võetud terve NATO allveelaev. Seal vedeles kõike. Hea tahtmise ja asjade nutikal kokku panemisel oleks nendest asjadest peale allveelaeva kokku panna ka tehase, kus alveelaevu kokku pannakse. Ja inimesed elasid seal samas. Kõik vajalik tavaliseks elus püsimiseks oli olemas. Külmik, mikrolaineahi, söögi(tööriistade)laud ning raadio värskemate lumeuudiste kuulamiseks.

Peale Aliase mängule meenutavaid elemente saime lõpuks üksteisest aru, mida me soovime. Ei tea kust tuli kuuskantvõti, seejärel ristpeakruviks millega tavaliselt meil kellassepad töötavad ja peale pusimist ning vahepeal peaagu peamehhaanikuga tülli minemist saime luku korda. Asi oli selles, et me tahtsime kõik korraga peamehhaanikule näidata, mida ta tegema peab selleks, et asi korda saada (samas tekib küsimus, miks me siis kohe algusest peale ise seda korda ei teinud. Aga vot sellepärast, et meil polnud neid instrumente, millega vaene mees oli terve allveelaeva juppideks võtnud). Heiti maksis mehele 20 000K ja tegime minekut. 

Peale mõningast otsimist leidsime natuke kaasaegsema töökoja, kuigi võib öelda, et see töökoda valmis ilmselt 75-ndal aastal, kui mina sündisin, kauplesime porilaua hinna koos vahetusega 180 000K pealt 150 000K peale ja olidki kõik meie või õigemini Heiti päevamured lahendatud. Kui rollerid tagasi viisime, siis sai Heiti rendifirma omanikult roller, uude, porilauda investeeritud 150 000K tagasi, mida ta ei tahtnud Tõnnile edasi anda (nimelt Tõnnil ainsana oli rohkem raha koopatuurile kaasa võetud ja ta maksis kõik asjad see päev Heiti eest). Pärast naersime ja itsitasime pikalt, et Heiti tahtis selle grazy päeva plussis lõpetada ?

Õhtul käisime kohalikku tänavatoitu otsimas ja ka leidsime selle. Jäime toiduga väga rahule. Rolleri rendist ostsime bussipiletid Vang Viengi, kuhu me praegu, blogi kirjutades, sõidame. Vang Vieng on äge koht!

Transpordivahend järgmiseks 6 tunniks.