Laos 2017 - 11-13. päev

11-13. päev

Vientaine

Pealinna jõudsime umbes keskpäeval. Tegime õige valiku, et võtsime mini van bussi, see viis meid otse kesklinna. Hotelli leidsime suhteliselt kiiresti. Vaatasime LP-st enam vähem suuna ära ja otsisime hotellide rohkeima tänava üles. Hotell oli väga korralik, kolm eraldi voodit. Päikese ja Mekongi poole avatud rõdu ning puhas ja korraliku sooja veega dushiruum. Ärge arvake, et soe vesi on siin igas hotellis iseenesest mõistetav asi ?

Kuna tuba oli koristamata, siis läksime linnaga tutvuma. Sõime lõunat India restos ning tegime niisama väikse tiiru. Õhtul läksime tänavatoitu otsima... Otsisime kohta, kus oleks kohalikke, aga panime täiega puusse. Tegemist oli turistidele suunatud söögikohaga, kus toit ei olnud kahjuks meie ootustele vastavalt maitsev. Ainsana olid enam vähem rahuldava maitsega fritüüritud kevadrullid. Kahjuks ei mäleta enam, kui palju see jama maksma läks, aga see oli oluliselt kallim kui me soovinuks. Hiljem läksime kohalikku õllerestorani, kus meil oli isiklik õllevalaja. Päriselt ka! See oli alguses ikka väga segadust tekitav ja mul oli isegi natuke häbitunne, et miks peab noormees meie kõrval seisma. Kui klaas sai kasvõi pool tühjaks, siis ta tuli ja valas selle kohe täis. Uskumatu, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Kui sellega ära harjud, siis on isegi päris meeldiv, kui sa saad sõpradega juttu rääkida nii, et ei pea muretsema, kas õlleklaas on tühi või mitte. Pärast piilusime korra sisse ka karaoke ja klubi laadsesse saali mis oli üks osa hoonest, kus asus õllebaar. Kui meil Eestis on tantsusaali keskosas tühi plats, siis Laoses on kogu saal püstijala baarilaudu täis ja muidugi ka baaritoolid. Jällegi täiesti teistmoodi ja imelik. Kohe tuli vähemalt kolm klienditeenindajat juurde ja võtsid taskulambid välja, et me näeks mis menüüs kirjas on - klubis on ju muidu hämar valgustus ? Muusika oli seal meie jaoks kohutav, aga kohalikud nautisid seda, sest esitluses oli ainult kohalik muusika. Hiljem tutvusime veel LP soovitatud baariga, kus koguneb rahvusvaheline seltskond. Baari nimi oli vist Enjoy! Seal oli tõesti väga värviline seltskond.

Teisel päeval jalutasime linnas niisama ringi, kuigi ega see meeldiv tegevus ei olnud. Väljas oli 36 kraadi sooja ja õhk seisis. Lõunaks sättisime ennast uuesti sisseühes mõnusas pizza restoranis, mida pidas 30 aastat Kanadas elanud mees oma naise ja pojaga. Mees põgenes Kanadasse Vietnami sõjaajal. Ta rääkis soravalt inglise keelt, oli hästi seltskondlik ja tundis koguaeg muret, kas meil on mõnus olla jne. Ahjaa, ta on ka Tallinnas käinud. Sattus meie pealinna teel Moskvast Helsingisse. Tal on väga hea ülevaade oma klientidest. Teab täpselt, et 65% külastajaid satub tema restorani suust-suhu soovituste kaudu ja ainult 25% otse tänavalt, mööda jalutades. Meie olime nende viimaste seas ja selle põhjal ma ütlen, et meil on väga vedanud kogu Laose reisi ajal. Oleme kokku puutunud ainult eriliste ja sõbralike inimestega. Oleme neilt palju õppinud, kuidas suures maailmas asjad käivad ja oleme ka eestlastest, enda käitumisega, hea mulje jätnud. Seda ütlesid meile ka ameeriklased peale Gibboni seiklust.

Üldiselt on Vientaine puhas linn. Prügi ei vedele, majad ja teed on heas korras, vähemalt kesklinnas, kus meie enamjaolt olime. Autopark on vinge. Kallid maasturid on igal pool. Pealinnas ikka liigub väga palju raha, see paistab kontrastina varem oldud linnades kohe silma. Õhtu edenedes kohtusime mööda minnes paljusid tuttavaid nägusid, kes on terve meie reisi ajal aeg ajalt meiega trehvanud. Ilmselt on enam vähem kõigil samad marsruudid. Hästi mõnus on see, et kui tuttavat nägu mõnest teisest linnast märgatakse, siis tervitatakse üksteist rõõmsalt. Enamjaolt dialoogi ei jätku lihtsalt öeldakse Hello! või Hey! Õhtusöögil hakkas üks vanem paar Soomest meiega rääkima, tundsid Eesti keele ära ja olid väga rõõmsad, et said meiega paar sõna soome keeles rääkida. Hiljem käisime ka At Home klubis, kus on samuti rahvusvaheline seltskond. Hiinlased, Jaapanlased, Austraalased, Sakslased, Inglased jne. Tegime ka mõned kokteilid. Meeste WC on seal imelik koht. Sa ei saa õieti omi asju ajamagi hakata, kui sul hakatakse turja ja õlgu masseerima. Heiti rääkis just natuke enne wc-sse minemist, et Lõuna-Koreas on sama asi. Alguses oleks tahtnud vanemale mehele, kes mind masseerima hakkas, litaka kirja panna, aga see oleks olnud ilmselt väga solvav. Kannatasin selle ära ja läksin käsi pesema. Mees tuli järgi ja kõik jätkus, siis ulatas ta mulle käte kuivatamiseks paberi ja kui ta nägi, et mul jääb sellest puudu, ulatas ta uue paberi. Vot sellised lood siis! ? Kuigi peab mainima, et hinnad on enam vähem samad igal pool, pole vahet kas ostad tänavalt õlled või baarist või klubist. Muljetasime seal niisama ja mingi aja pärast sättisime koju. Järgmise päeva veetsime peamiselt tänavatel uidates ja Tyson Kitchen restoranis (mäletate, see oli see Kanada mees). Õhtuks ostsime ööbussi piletid Paksesse.

Öösõit Paksesse. Ees ootab 12 tundi mööda Laose teid :)  

Hinnang ja kokkuvõte