Laos 2017 - 9-10. päev

9-10. päev

Vang Vieng

Kaks päeva Luang Prabangis veeta oli meie jaoks täiesti piisav. Vang Viengi otsustasime minna minivan'ga. Sõit kestis koos peatustega kokku 6h. Poole maa peal tehti ka söögipeatus. Vang Viengi bussijaamas kordus tuk-tuki hinna üle kauplemine nii nagu Luang Prabangis. Kõik toimus nii nagu varasematel kordadel. Kui päeva teises pooles kohale jõudsime oli seal väga kuum ja palav. Temperatuuride vahe on selgelt tajutav. Vang Vieng on väike ja kiiresti arenev linn. Kontrastid on suured. Kõrvuti on ehitusjärgus super hotell ja vana ning väsinud hotell, kus meiegi ööbisime. Oleme endale seadnud ülempiiriks 10€ öö ja püüame sellest igati kinni pidada.

Hotelli otsimine käis suhteliselt kiiresti. Umbes 5-6 hotelli käisime läbi ja lõpuks valisime toa, kust oli vaade mägedele ja jõele.

Toa eest maksime 150 000K (5,88€ nägu). Hind ei sisaldanud hommikusööki. Aga see eest oli kolm eraldi voodit, vannitoas soe vesi ja rõdu vaatega mägedele. Vannitoas oli boileri elektrisüsteemi nii parandatud, et kõik juhtmed ja ühendused olid katmata. Me ei hakanud proovima, kas käib pauk ära, kui vesi peale satub. Dush oli sisuliselt wc poti kohal ja kraanikausi segisti küljest kohe lahti murdumas. Meid see ei häirinud, peaasi, et odav oleks.

Kuna jõudsime linna hilisel keskpäeval, siis midagi suurt me ette ei võtnud. Käisime söömas ja maniküüris (küüned olid 10-päevaga nii pikaks kasvanud, et nendega oleks võinud nagu kass puu otsa ronida) - imelik on see, et me pole seni poest leidnud küünetange ja lennukisse ka neid kaasa võtta ei saanud. Vähemalt meie mitte, sest meil pole äraantavat pagasit. Maniküür maksis 20 000K (2,35€).

Õhtul uudistasime bambusest tehtud silda ja käisime linna kuulsamas, vb isegi Laose või Aasia, joint 'i baaris. Heiti oli kuskilt lugenud, et Vang Viengis peavad välusmaalased baari, kus joint on tavaline menüü kaup. Jõime seal mõned Lao viski kokteilid ja uudistasime niisama mida siis rahvas seal teeb. Umbes pooled käivad seal söömas, teevad väikse napsu ja teine pool valib endale menüüst jointi mida siis kamba peale popsitakse. Kauaks me sinna ei jäänud ja läksime tänavatoitu otsima. Ōhtul võtsime hotelli mõned Lao Beer'id ja istusime rõdul ning lobisesime niisama elust-olust.

Teisel päeval oli meil plaanis teha LP (Lonely Planet) soovitusel läbi umbes 25km pikkune rolleri trip. Võtsime kaks rollerit (rendi hind päevaks 60 000K ehk 7€). Panime bensiinijaamas 1 liitri jagu bensiini ja läksime piirkonda avastama. Käisime Blue lagoon'i juures asuvas koopas. Koopasse saamiseks tuli paar sada meetrit püstloodis mäe serva üles ronida. Koobas ise oli võimas. Selle keskel budha kuju ja mõnus vaikus. See on ikka seletamatu, kuidas vesi on sellised teosed aja jooksul vorminud. Siis läksime järgmist kohta uudistama, kuniks märkasime, et 1 liiter bensiini on peaaegu ära kulutatud. Aga me ei hakanud ka otsa ümber keerama. Olin kindel, et küllap me lahendame asja ära, juhul kui bensiin peakski otsa saama. Ühel hetkel sattusime keset ehitustannert, kus küsisime õiget teeotsa kose juurde. Kose, või õigemini selle hädised jäänused, me ka leidsime. Vb on vihmaperioodil siin vett rohkem. Kohe märkasime värsket rada ja hakkasime mööda seda edasi minema, et uudistada kuhu see viib. Rada läks läbi dzungli ainult üles mäge. Umbes peale 20-30 minutit kõndimist keerasime otsa ringi. Meil oli vesi otsas! Väljas jube palavus. Õhk ei liigu ja raja lõppu ei paistnud kuskil. 

Järgmine koht oli jälle mingi laguun, aga sinna me ei jäänud. Igal pool taheti 10 000K saada. Läksime hoopis lõunat sööma. Sattusime väga mõnusasse ja huvasesse kodurestorani. Omanik rääkis head inglise keelt, uuris kust me pärit olime jne. Väga palju eestlaseid sinna sattunud polnud.

Rolleri tuuri lõpetasime ühe mäetipu vallutamisega. Mina tahtsin hirmsasti ronida kuhugi, kust on hea vaade orgudele, mägedele ja Vang Viengile. Selliseid vaatplatvorme on seal palju, me sattusime keskmise kõrgusega tipu peale. Tõus tippu oli raske ja kurnav. Kokku tuli ronida 650 meetrit vertikaali ja rada oli väga kitsas ning järsk. Ega sinna läksidki ainult natuke hullud. Mõned üksikud tulid meile laskudes ka vastu. Aga peale tippu jõudmist oli vaade seda väärt. Õhtu lõpetasime Austraalastest omanike baaris, kus olid joogid tasuta. Me ei saanudki lõpuni välja aru, kuidas nad kasumit teenivad, aga see pole ka meie asi. Käisime ka kohalikku grillitud siga proovimas, aga see oli suur pettumus. Esimest korda nägin seda, et Tõnis jätab toidu järgi. See sea kõhuäärest grillitud liha oli tõesti halb. Nätske ja veniv, alla läks ainult tahtejõu pealt. Ahjaa, bensiin meil otsa ei saanudki, kuigi ühes väikses külas võtsime pool liitrit igaks juhuks peale. Järgmine peatus on pealinn Vientaine.

600 meetrit üle merepinna mäetipu vallutamine 

Hinnang ja kokkuvõte